Umbes nädala eest uurisin Postimehe tarbijatoimetuse ajakirjanikuna lugejalt saadud vihjet, et miks võib burkiiniga (mosleminaiste ujumisriietus) ujulas käia, kuid šortsides mitte. Tema asemel ujulas olles poleks olukord minus küsimusi tekitanud, aga kirjutasin sellest siiski loo, kuna teadsin, et leidub inimesi, kes vaatavad asjadele teisiti.
Pärast loo ilmumist tuli vastukaja vihastelt inimestelt, kellele ei meeldinud ujulate vastused, kuid sain kuulda ka ühe liikumisse Salliv Eesti kuuluva sõbra kommentaari, et kas niisugusel asjal on siis tõesti uudisväärtust. Mispeale jäin mõtlema: miks ei või inimene seda küsida?
Ise ääretult avatud ja tolerantse inimesena näen mõlemas leeris põlgust ja viha. Ma ei saa Eestis ainult ultrakonservatiive intolerantseteks nimetada, kui meie hulgas leidub ka ekstreemseid liberaale, kes ei hooli inimeste hirmudest.
Kas see on tolerantne Eesti, kui rahvastikuuringud näitavad inimeste hirmu pagulaste suhtes, kelle tausta pole uuritud ja kellega riigid tegelikult ei tegele? On karm tõde, et terror on muu hulgas Euroopa halva pagulaspoliitika tulem.
Kas see, kui juhtivad poliitikud pagulasi vastu võttes rahvast üle sõidavad, on tolerantsuse tunnus? Mina arvan, et ei ole. Ma arvan, et inimeste hirme tuleb kuulata ja nendega tegeleda, kuid praegu lähevad halba nimekirja kõik need, keda see olukord hirmutab. Miks? Kas inimeste hirm ei ole mitte normaalne, eriti kui selleks on põhjust?
Küsin, millal saame näha tolerantset ühiskonda, kus üks poliitik ei alaväärista teist, vaid peab läbirääkimisi, viib end kurssi sotsiaaluuringutega ning saab aru, et ühe maailmavaatega ühiskond ei toimi? See on võimalik, aga vaid siis, kui üks osapool saab aru, et tihti on võimalik kasutada oma ideedest üksnes osa. Teine osapool peab seda samuti mõistma.
Meie riigijuhid peaksid aru saama, et kõik ei saa käia ainult ühe maailmavaate järgi ja see ongi normaalne. Kui asju tahetakse enda järgi seada, siis peab olema selleks kindlus, mitte EKRE-laadne vastupanu Euroopa Liidu suhtes, ette kujutamata, milline oleks siis Eesti majandus. Või Reformierakond, kes soosib pagulaste vastuvõtmist, kuigi on olemas terrorioht ning inimesed tunnevad hirmu.
Missugune on tolerantne Eesti? Minu jaoks on see Eesti, kus asju viiakse läbi konsensuse, mitte oma tahtmise järgi või osast rahvast ülesõitmisega. Nagu poliitikafilosoof Adam Smith on öelnud: õnnelik on ühiskond, kus arvestatakse ka väiksema osaga rahvastikust. Eestil on sellest õppida, sest siin ei kuulata isegi suuremat osa.
Autor on Postimehe tarbijatoimetuse suvereporter.