/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Loen ja imestan, lugedes üht kahest meie tänase lehe Soomet puudutavast arvamusloost: «...suhted Soomega, mis on pea kriminaalselt minna lastud.» (vt Ahto Lobjaka artiklit) Öelda midagi seesugust Soome ja Eesti suhete kohta praegu, 2016. aastal on lausa äärmuslikult ebaõiglane nii Soome kui ka Eesti (poliitika ja poliitikute) suhtes.
«Võib vabalt öelda, et Eesti ja Soome suhted pole pärast Eesti taasiseseisvumist nii usalduslikud ja tulemuslikud veel olnudki, kui nad on praegu,» ütles mulle eile üks soomlasest välispoliitika asjatundja. Selle hästi informeeritud inimese hinnangut kinnitasid teisedki kahe riigi poliitilisi jm suhteid lähemalt tundvad soomlased.
Ka kaitsevaldkonnas on Eesti ja Soome jõudnud viimastel aastatel faasi, kus koostöö on kasulik mõlemale poolele. Jällegi hinnang Soomest, seda koostööd läbi ja lõhki tundvalt inimeselt, mida kinnitavad teisedki. Kui varem aitas Soome Eestit kaitseväe ülesehitamisel nii varustuse kui ka väljaõppega, mida ei tasu ka meie avalikkusel unustada, siis nüüd on ühised tegevused selgelt kasulikud ka Soomele.
Mis on halvasti? Pärast pikka «lunimist» kuulsin asjatundjatelt, et vähemalt kõlakate järgi polevat ühe (!) Soome institutsiooni ametnikust (!) juhi «isiklik keemia» (!) ta Eesti ametivennaga just kõige parem. Ja oma ettevõtjate ühisele esindamisele maailmas, ekspordi edendamisele peaks ka tegelikult sisse saama moodsama ja tõhusama käigu, nagu mõlemal pool lahte ammu on räägitud-unistatud. Kumbki näide ei kinnita aga väidet «kriminaalselt minna lastud» suhetest.
Kõrvalepõikena. Kuulates näiteks ainult sotsiaaldemokraate Erkki Tuomiojat või Eero Heinäluomat, võib muidugi tekkida igasuguseid mõtteid, ainult et sotsiaaldemokraadid ei kuulu peaminister Juha Sipilä koalitsioonivalitsusse ja kumbki mainitud sotsiaaldemokraatlik poliitik ei esinda Soome välis- ja kaitsepoliitilist peavoolu. Mõlemad on küll varem olnud tähtsatel poliitilistel ametikohtadel, aga praegu on siiski tegu üksikute opositsioonipoliitikutega, mitte palju enamat. Selles mõttes on Eesti poliitikud teinud kahtlemata õigesti, et pole hakanud kommenteerima Tuomioja hiljutisi kummalisi ütlemisi, kus ta vaidluses infosõja uurija Saara Jantuneniga heitis ette, et Jantunen pole Kremli propagandasõda käsitledes võtnud sama terava tähelepanu alla lääneriikide tegevust ja Eesti poliitikute NATO-soovitusi Soomele. Tuomioja väiteid on soomlased ise nii ametlikul kui ühiskondlikul tasemel vaidlustanud ja polegi mingit põhjust teha sellest kunstlikult kahe maa suhteid tumestavat teemat.
Välisministrina (2011–2015) kritiseeris Erkki Tuomioja selgelt Venemaa tegevust Ukrainas ja oleks ilmselgelt ebaõiglane nimetada teda Kremli ööbikuks. Hästi on teada tema sügav huvi Eesti vastu, nagu ka see, et ta oli vasakpoolne aktivist juba üliõpilaspõlves 1960ndatel. Üks läbiv joon tema ühiskondlikus tegevuses on aga pikka aega olnud see, et vähemalt välise vaatluse järgi käib temas mingi närviajav krõks, kuuldes sõnu «NATO» ja «USA». Olles aga õiglane Soome suhtes, tuleb mainida sedagi, et Soomes läheb paljudel omakorda silme eest mustaks, kuuldes nime Erkki Tuomioja.
Tasub märgata, et aegade vältel on nii Eestis kui ka Soomes kasutatud naabermaad sisepoliitilistes vaidlustes – tihtipeale üsna väänatud, tegelikkusekaugel moel, mingisuguste oma argumentide toetamiseks. Näiteid on seinast seina, maksupoliitikast välissuheteni.
Tuues Eestile eeskujuks Soome välis- ja kaitsepoliitikat ning suhteid Venemaaga, peaksid soovitajad esiteks ise aru saama, mis on Soome seis ja reaalsed tegevused. Teiseks peaks ka selgelt ütlema, millist elementi praeguse, reaalselt eksisteeriva Soome tegevusest peaks Eesti soovitaja arvates järgima. Muidu pole selliste soovitustega õigupoolest võimalik vaieldagi.
Kremli propagandakanalites näidatakse Soomet kord manduva, vastuoludest puretud lääneriigina, mis kohe-kohe põlvili vajub, kord jälle mõistliku kuulekusega Moskvast tulevaid käske täitva satelliidina, mida siis teistele oma soovitud mõjusfääri kuuluvatele riikidele eeskujuks tuuakse. Mõlemad käsitlusviisid on ebaõiglased tegeliku Soome suhtes ja minu meelest ei peaks meie, eriti just meie Eestis, neid propagandapilte omaks võtma. Nii nagu me ei rõõmustaks ka soomlaste ebaõiglase Eesti-käsitluse üle.
Ära hõiska enne õhtut, ütleb kõnekäänd. Siiski näitab praegune seis, et Trumpi-nimeline orkaan vist ikka läheb vabast maailmast mööda. Ja see on tähtis. Ahto Lobjakal on aga õigus selles, et trumpiaana esile toodud tundlusi tuleb kõigil vaba maailma riikidel ning teiste hulgas ka Eestil oma kalkulatsioonides arvestada. Kui vaatate NATO riikide kaitse-eelarvete muutusi ja Varssavi tippkohtumise tulemusi, siis peaks olema selge, et põhilist on hakatud mõistma juba ammu enne Trumpi ühte või teist säutsu Twitteris.
Etteheide on ju sisuliselt, et Eestil puudub plaan B puhuks, kui kogu läänemaailm põlvili vajub ja seni teadaolevad demokraatlike riikide lepingud kokku varisevad. Niisugused mõtteharjutused on küllap intellektuaalselt huvitavad, aga praktikas tuleb teha kõik endast sõltuv, et seda ei juhtuks. Kusjuures selles huvis, plaanis A pole ju Eesti kaugeltki üksinda.
Siiamaani olen lugenud kümneid arvamuslugusid, kus vene emakeelega Eesti inimesed ütlevad, et nende käsitlemine julgeolekuriskina on solvav. Kuigi kellelegi ei saa keelata poeetilist õhkamist, et maailmas on kõik kõigega seotud, püüaks minagi vältida integratsiooni ja kaitsepoliitika segapudruks keetmist.