Eesti tänane jaotusvõrk pärineb ajast, mil lähtuti põhimõttest, et odavaim elektrivarustuse viis on tsentraliseeritud elektrijaamadest lähtuv pikkade elektriliinide rägastik. Räägiti elektrijaamade kasutegurist ja üleeuroopalisest elektrivõrgust, unustades, et tarbijale on oluline vaid üks number elektriarvel ja see on elektritootmise, -jaotamise ja -maksude kogusumma, kirjutab Pakri Energy Island juhataja Peep Siitam.
Meie elektriarve suurim osa on elektri jaotamise kulu. Keskmise elektritarbimisega Eesti ettevõtted maksavad Eurostati andmetel elektri lõpptarbimise eest sama suurusega Rootsi ettevõtetega võrreldes ligi 40 protsenti rohkem - 2014. aastal vastavalt 93 ja 67 EUR/MWh. Olukord pole rahuldav ning miskit tuleb konkurentsivõime parandamiseks elektrivõrguga ette võtta.
Elektri jaotusteenuse kõrgel hinnal on Eestis kaks põhjust: tarbimise koondumisega keskustesse asub elektritarbimine järjest vähem seal, kus paikneb suurem osa jaotusvõrgust ja selle kulust, ning kehtiv regulatsioon välistab tootjate ja tarbijate koondumise soodsaimate elektrilahenduste kasutuselevõtuks.
On lihtne mõista, et väikseima kuluga jõuab elekter tarbijani enda lähedal asuvast konkurentsivõimelisest elektrijaamast, minimeerides sellega jaotuskulud. Paldiski elektritootjate ja suuremate tarbijate vahetu ühendamisega oleks sääst tänasega võrreldes umbes 40 protsenti. Järelikult, suuremahulist elektritarbimist tuleks kavandada eelkõige sinna, kus asub olemasolev elektritootmine (nt Ida-Virumaa, Paldiski, Tallinn) või kuhu selle rajamine arvestades elektrihinna kogusummat võiks olla mõistlik (nt puidutööstuse ja tuuleparkide alad).
Konkurentsivõimelist elektrihinda pole võimalik saavutada kavandades elektritarbimist ja sellele vastavat jaotusvõrku nii, nagu oleme teinud seni, jaotusvõrgu areng peab lähtuma eelkõige majanduspoliitikast, mis Eesti-suuruse väikeriigi jaoks ei tohiks olla liiga keeruline.
Elektritootmise paradigma muutusest ehk tsentraliseeritud tootmiselt hajatootmisele lähtuv võrgukontseptsiooni areng pole tasuta, sest osaliselt amortiseerimata «vanad» investeeringud tuleb mõnes kohas «uuest» kontseptsioonist lähtuvate lahendustega asendada. Taolises olukorras võiks mõistlik alustada muudatuste testimisega seal, kus kasu väikseimate kuludega ja valmisolek muudatusteks suurim.
Võrgukontseptsiooni arendamise efektiivseim viis on võimaluse andmine elektritarbijate ja -tootjate ühistegevusele ehk energiaühistutele, mille eesmärgiks on mõlema osapoole kasu suurendamine. Paradoksaalsel kombel on selle suurimaks takistuseks kehtiv regulatsioon, mis sisuliselt välistab tootjatelt tarbijatele odavama elektri tarnimise.
Tulemus saab alguse eesmärgist - praegune elektrituruseadus seab eesmärgiks põhjendatud hinnaga, keskkonnanõuete ja tarbija vajadustele vastava tõhusa elektrivarustuse. Tõenäoliselt on hinnad kenasti põhjendatud, ilmselt vastab süsteem ka kehtivatele keskkonnanõuetele. Seni on tagaplaanile jäänud aga tarbija vajadus rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise elektrihinna järele, Eesti majanduse konkurentsivõime ja rahva rikkuse suurendamine. See iluviga tuleks elektrituruseaduses kindlasti kiiremas korras muuta.
Arvamusfestivali esimesel päeval on energiaala üks teema see, millist elektrivõrku me vajame. Tule kaasa mõtlema ja arutlema!