Hommikumissa ajal preestri tapmine 26. juulil Roueni lähedal asuvas katoliku kirikus on tekitanud uue šoki Prantsusmaal – riigis, mis on uhke oma sekulaarsuse üle, kuid kus religioon siiski mitmes kogukonnas tähtsat rolli mängib, kirjutab Birminghami ülikooli Edward Cadbury keskuse religiooni ja poliitika professor Jocelyne Cesari veebiväljaandes The Conversation.
Prantsusmaa pinnal kiiresti üksteise järel toimunud rünnakud, alates veoautorünnakust Nice’is Bastille’i päeval kuni 15 päeva hiljem toimunud 84-aastase Jacques Hameli tapmiseni, mille eest on vastutuse võtnud Islamiriik, on murettekitavaks märgiks, et IS on tugevdanud strateegiat, mida tuntakse «metsluse taltsutamise» nime all ning et Prantsusmaa on nende «kurjade jõudude» vastases võitluses peamiseks sihtmärgiks.
Saanud oma nime 2004. aasta brošüürist, mis mõjutas Al Qaeda Iraagi haru tegevust aastatel 2005-2007, propageerib «metsluse taltsutamine väsimatut vägivalda ja pidevaid tapatalguid selleks, et vaenlast hirmutada ja väsitada. See tähendab, et IS peab nii psühholoogilist kui militaarset sõda, millega kaasnevad rünnakud igal pool ja igal ajal, et destabiliseerida rahvastikku kõigis riikides. See toob kaasa «laineoperatsioonid», mis ei lõpe kunagi ning süvendavad rahvamasside hirmu.
See vaade põhineb binaarsel maailmavaatel, milles halastamatud ja püsimatud «jumalasõdalased» tahavad hävitada «kurjuse jõude». Selles binaarses nägemuses pole Lääneriigid ainult sõjaväelisteks vaenlasteks, vaid tegemist on kurjuse kehastusega, mille moraal, poliitiline korruptsioon ning valimatud ja moraalitud eluviisid ohustavad moslemeid kõikjal – nii lääneriikide demokraatiates kui moslemite enamusega riikides, mille juhid on läänestunud ja korrumpeerunud.
Sellisel juhul ei ole Lääs enam geopoliitiline mõiste, vaid hoopis sõna, mida kasutatakse kultuuride, valimatute eluviiside ja ateismi, aga ja kristluse ja judaismi kirjeldamiseks, mis on ohuks «puhtale» islamile kõikjal.
Prantsusmaal on selles maailmavaates eriline positsioon, sest riigi ranget ilmalikkust – laïcité’d – iseloomustab väga piiratud tolerantsus religioossete märkide suhtes avalikus ruumis. Selle tulemusel on kujunenud trendiks sundida enamik islami praktikatest, eriti riietumisreeglid, erasfääri. Samal ajal ollakse leebed mõningate katoliiklike märkide ja nunnarüüde osas, mida sageli Prantsuse kultuuriga seostatakse. See on irooniline, sest laïcité loodi riigi- ja kirikuvõimu lahutamise ajal 1905. aastal ja oli kavandatud katoliku kiriku kurikuulsa võimu allasurumiseks.
Islami usupraktikate vastu diskrimineerimine toimub kõikjal Euroopas, aga Prantsusmaal on olukord veidi erinev, sest seal kasutatakse seadusi islami kommete vastu süstemaatilisemalt. 2004. aastast kehtima hakanud seadus, mis keelas riigikoolides kõik religioossed sümbolid, oli eesmärgiga kaotada hijabi kandmine klassiruumides, kuid 2010. aastal laienes see niqabi (näoloor) täielikule kandmiskeelule avalikes kohtades.
Selles kontekstis esitavad nii vasak- kui parempoolsed poliitikud laïcité’d kui olulist prantsuse rahvusliku identiteedi alustala, mida peab islami eest kaitsma. Nende retoorika väljendab, et probleemiks ei ole mõni kindel konservatiivne või poliitiline islami trend, vaid islam ise.
Eksistentsiaalne sõda sai alguse 1980ndate lõpus ning on jätkunud püsivate vastuoludega pearätiku suhtes ning austatud intellektuaalide ja kuulsuste esiletõusmisega, kes julgustavad oma järgijaid kaitsma Prantsusmaa universaalseid ilmalikke islamivastaseid väärtushinnanguid. Enamik neist inimestest on poliitilisel skaalal vasakpoolsed, nagu näiteks tunnustatud autor Michel Houellebecq, või feministid, nagu näiteks ajakirjanik ja autor Caroline Fourest. Huvitav on aga see, et Prantsusmaa katoliku kiriku võimud ei ole islamivastasest lahingust osa võtnud, eelistades pigem austada islami kombeid.
See eksistentsiaalne sõda lääneriikide ja islami põhiväärtuste vahel toimub muidugi ka mujal Euroopas, kuid on Prantsusmaal jõudnud haripunkti. Prantsuse moslemid on muutunud riigisisesteks vaenlasteks, sest nad tunduvad ohustavat laïcité põhimõtteid. Prantsuse moslemeid nähakse ka terrorismivastase sõja ja radikaalse islami tõusu pärast väliste vaenlastena. Sellistes tingimustes nähakse igasugust islami identiteedi või tavade väljendamist pea katmisest toitumisreegliteni kui midagi «ebakodanlikku», mistõttu peetakse seda ebaseaduslikuks. Pole kahtlust, et hiljutiste rünnakute järjestikkus Nice’ist Rouenini teravdab seda mõtteviisi.
Olukord mõjutab kõiki moslemeid, isegi neid, kes pole eriti usklikud. Minu uurimus on näidanud, et see on tugevdanud võõrastumistunnet, mida põhjustavate faktorite seas on näiteks ka sotsiaal-majandusliku integratsiooni ja poliitilise esindatuse puudumine.
Seega ei ole üllatav, et mõnede, sealhulgas usku vahetanute, jaoks pakub IS tugevat narratiivi, mis pöörab stigma ümber ja muudab islami heaks ning lääneriigid halvaks. Islamiriigi sõja veel üheks eesmärgiks niinimetatud kalifaadi vastu on haarata noorukite mõistust «metsluse maal», et muuta nende energia ja entusiasm surmavaks relvaks «kurjuse armeede» vastu.
Kõige kütkestavam on see narratiiv kõige hapramate noorte moslemite seas, eriti Põhja-Aafrika taustaga noorte meeste seas, kel on raskusi töökoha leidmise, hariduse ja suhete loomisega. Prantsusmaa on seega muutunud peamiseks lahinguväljaks islami ja lääneriikide vastupidistele ettekujutustele, mis teineteist tugevdavad: džihaadi nägemus Läänest kui islami kõige ehtsamast vaenlasest ning Prantsusmaa ekstreemne sekulaarne nägemus islamist kui Lääne vaenlasest.
Islami ja Prantsuse laïcité lepitamine ei vii kindlasti seal Islamiriigi üle võidu saavutamiseni, kui on võimalik, et see vähendab grupeeringu veetlust ülemaailmse vastupanuideoloogiana noortele moslemitele. Prantsusmaa juhid, nii poliitilised kui religioossed, peavad kindlasti keskenduma selle lepituse vajadusele.