Kaire Uusen: Lõuna-Eesti teeb Tallinnale ära

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Õige eestlane elab Tallinnas või Harjumaal, sest äärealadel on ainult «mets ja raba» – selline mulje jääb, kui Tallinnas elada või meediat jälgida. Pärast hiljutisi sõite risti-rästi läbi Lõuna-Eesti tuleb küll tunnustavalt öelda, et tegelikult on õige elu seal, mitte Põhja-Eestis, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Inimene usub räägitud jutte, aga ainult seni, kuni ise oma silmaga tõelist olukorda näeb. Mu põhjaeestlasest tuttaval jäi möödunud nädalavahetusel suu lahti, kui üle mitme aasta Lõuna-Eestit külastas. Viimseni haritud põllud, uued siledad teed, värvitud renoveeritud elumajad, uskumatult tihe asustus. «Tee ääres pole kohta pissilegi minna,» märkis tuttav imestusega Põlva-Tartu maanteel, sest maja ja haritud maade vahel pole õiget võsagi.

Ükskõik, kas sõita Tartust Põlva poole, Tartust Võrru, Savernast Põlvasse, Tartust Otepääle, Tartust Viljandisse, igal pool oleks keegi justkui elu kihama löönud ja kogu ümbruse üles vuntsinud nagu «Suures maalritöös». Kui arvasin, et enamik lõunaeestlastest on Soome läinud ja külad on tühjad, siis nende reiside põhjal jäi mulje, et inimesed just seal ongi.

Üsna palju võis näha rahulolevaid inimesi, nagu poleks mingeid väikeseid palku või rasket elu, isegi üsna vaiksete maakohtade teede ääres tuleb iga natukese aja tagant keegi kohalik jalgsi või rattaga vastu, autodest pole vaja üldse rääkidagi, sest neid on igal pool.

Iga paari kilomeetri tagant või isegi tihedamalt on tee ääres sildid, mis kutsuvad ostma värsket kartulit, soolakurki, kala, herneid jne. Kauplusi või söögikohti märkab isegi üsna paksus metsas Lõuna-Eesti mägede ja metsade vahel rohkem kui Harjumaal.

Ühes Põlvamaa nurgataguses uhkes bensiinijaamas tuli korraga ei-tea-kust veel meie taga sisse kümmekond inimest. Üks neist ütles, et kohv pidi bensiinijaamas ülihea olema, teine vanem daam luges vilunult ette, millist hot dog’i ta tahab, lõpuks valis «kaheraudse» (pole õrna aimu, mis see tähendab), näidates, et on seal sage külaline. Ääremaa asulad, mis peaks olema poliitikute ja Eesti eliidi sõnul surnud, kihasid meie nähtu põhjal küll elust, jagus jalutajaid, jooksjaid, rattasõitjaid, aga ka lastekärude ja keppidega inimesi.

Mind see kirev pilt enam ei üllatanud, sest minu suu jäi lahti juba kevadel, kui sõitsin mööda samu teid maikuus (kui polnud veel turismihooaeg) ja ka juunis. Kui ma viimati kolm-neli aastat tagasi nii põhjaliku Lõuna-Eesti ringi tegin, siis sellist uhkust ja sära silma ei jäänud.

Hea oli aga nüüd kogeda teiste põhjaeestlaste hinnangut, et kas ainult mulle tundub või on tõesti Lõuna-Eestis paljud asjad paremini kui Põhja-Eestis? Ja see kiitus ei käi ainult Tartu-, Põlva- ja Võrumaa kohta. Setomaal, mis veel kümmekond aastat tagasi oli üsna tagasihoidlik nurgatagune kant, oleks justkui demograafiline või äriline pomm plahvatanud. Nähtut kinnitab ka statistika. Nimelt sattusin hiljuti toimetama materjali, kus mainiti, et kui 2000. aastal oli Setomaal 1000 elaniku kohta 15,7 ettevõtet ja Eestis keskmiselt 62, siis 2013. aastal oli Setomaal see näitaja juba 93,6 ja Eestis 80! 1:0 Setomaa kasuks.