/nginx/o/2016/06/29/5555383t1h0aa9.jpg)
Vägivaldsete ja õnnetussurmade statistika ütleb meile Eesti ühiskonna arengu kohta kahte asja. Esiteks on vähenemine olnud viimaste aastakümnete vältel muljetavaldav – arengusuund on õige. Teiseks aga oleme paraku endiselt kaugel Euroopa kõige turvalisemate riikide tasemest.
Tulekahjudes hukkunute, mõrvatute, uppunute, narkootikumi üledoosi võtnute, liikluses ja tööõnnetustes hukkunute – nende meie kaasmaalaste – elukäigud ja surma asjaolud on muidugi vägagi erinevad. Traagiliste sündmuste vähendamise püüdedki pole ühesugused: suitsuandur ei kaitse liiklusõnnetuse eest, päästerõngas ujumiskohas ei hoia ära mõrvu. Kindlasti on liiklussurmade vähenemises suur roll autode turvalisemaks muutumisel jne. Ometi iseloomustab kõigi nende surmade koguarv ühiskonda, valitsevat moraali ja hoiakuid – suhtumist iseenda ja oma kaasmaalaste elusse.
Kui võtta kokku kõik surma toonud õnnetusjuhtumid, mürgistused ja traumad, siis on neid 100 000 elaniku kohta kolm korda vähem kui 1990ndate keskpaiga kõige mustematel aastatel ja kaks korda vähem kui 2000ndate algusaastatel. Langustrend on olnud selge ja peaaegu pidev.
Mõrvade ja tapmiste arvu langus on veelgi muljetavaldavam. 1990ndate statistika järgi oli Eesti (nagu ka meie postsotsialistlikud lähinaabrid) ühel pulgal paljude Kesk- ja Lõuna-Ameerika ning Aafrika ühiskondadega. Nüüdseks on meil mõrvu 100 000 elaniku kohta enam-vähem sama palju kui USAs. Jah, see on kolm korda vähem kui Venemaal, ent paraku kaks korda rohkem kui Soomes või Belgias, kolm korda rohkem kui Suurbritannias, Saksamaal, Rootsis ja Taanis ning viis-kuus korda rohkem kui Šveitsis ja Norras. Kahjuks on Leedu, Läti ja Eesti ses osas endiselt Euroopa Liidus omaette grupp. Seda ka võrdluses Ida- ja Lõuna-Euroopa riikidega. Meie ühiskondi lõhkunud okupatsiooni armid on paraku endiselt selgelt nähtavad. Paranemisruumi on veel oi kui palju.
Liiklus? Suurbritannias liikluses surmasaamine on peaaegu kolm korda vähem tõenäoline kui Eestis. Jällegi paistame silma kiire ja selge arenguga paremuse poole ning Eesti liiklus on mitmest ELi riigist tunduvalt turvalisem, ent ometi ei saa me sellega rahul olla. Jah, teede ja sõidukite turvalisemaks muutmine on kindlasti tähtis, ent oleks vale unustada muid tegureid, sh kultuurilisi. Muidugi peab toimima liiklusjärelevalve, ent inimeste peas võiks olla ka mõte: vast ma ei kihuta siin teistest mööda, sest ma ise võin surma saada või kellegi teise tappa.
Meil on maad rohkemgi kui Belgial või Madalmaadel, ent mõlemas neis riigis on asustustihedus üle kümne korra suurem kui Eestis – meil peaks olema ju rohkem ruumi sõita nii, et me teistega kokku ei põrka. Ometi hukkub Belgias liikluses 100 000 elaniku kohta sama palju inimesi kui Eestis ja belglaste naabrite juures peaaegu kaks korda vähem.
Me saame oma kaaskodanike elu rohkem hoida ja me peame seda tegema. Üks Eesti suurtest eesmärkidest võikski olla vähendada vägivaldseid surmasid järgneva kümne aastaga veel kaks korda.