Kui siiani oli keskmine Põhja-Koreast põgenenud inimene kesk- või vanemaealine naisterahvas, kes kuulus madalamasse kasti, siis nüüdseks on aina enam ülejooksikuid valitseva eliidi hulgast ning meessoost, kirjutab raamatu «Põhja-Korea - nälg, hirm ja maailma suurim vangla» autor Erki Loigom.
Nii palju kui on maailma ajaloos olnud repressiivseid režiime, on alati olnud ka nende julmuste eest põgenejaid. Tänapäeval puudutab ka meid sõjapõgenike probleem Lähis-Idast ja ees ootab ilmselt suurem lahtiharutamine puntrast, mis veereb Euroopasse Aafrika kontinendilt. Nende mainitud lähtepiirkondadega seostatud massid ulatuvad miljonitesse, kuid samahästi on tuntud ka Põhja-Korea põgenike temaatika.
Selle kauge maanurga põgenike arvu dünaamika on olnud üldjoontes kasvav, kuid absoluutnumbrid siiski väga väikesed. Miks on Põhja-Korea põgenike saatus jätkuvalt maailma tähelepanu all ja millised uued arengud on Korea poolsaarel selles osas toimumas?
Põhja-Koreast saabusid esimesed põgenikud umbes 20 aastat tagasi ja neid võeti Lõuna-Koreas vastu kui kangelasi. Enne 1990ndate näljahäda oli Korea Rahvademokraatlik Vabariik (edaspidi: Põhja-Korea) tõeliselt isoleeritud riik, kuhu ei imbunud sisse nüüdisaegsed infokanalid ja kust inimesed esmalt vabatahtlikult, kuid hiljem elukaotuse hirmus, ei soovinud ega pääsenudki lahkuma.
Nii nagu paljudes Põhja-Koread puudutavates valdkondades, saabus ka põgenikega seonduvas murrang just 1995-1997 riiki murdnud näljahäda perioodil. Näljahäda ja sellest tingitud mõjude tõttu kaotas erinevatel hinnangutel elu 0,5-3 miljonit inimest. Põhjakorealased said esmakordselt tegelikult aru nende riiki juhtiva seltskonna võimetusest olukorda normaliseerida.
Näljahäda loetakse turumajandusliku mudeli toimimise alguseks Põhja-Koreas. Võimude ainsaks, aga siiski toimivaks vahendiks jäi hirmutamine ja seeläbi riigi kooshoidmine. Keskmine põhjakorealane oli ja on siiani liiga hõivatud oma igapäevase elushoidmisega. Selle tõttu ei ole sündinud otsustavat rahulolematust rohujuuretasandil ning tänases mõistes «Korea kevad» on jäänud olemata.
Hiljem oli Kim Jong-ili juhitud võim (perioodil 1994-2011) piisavalt tark, et lubada turumajanduslikke ilminguid nii palju, et see tagaks inimeste huvi ja võimalused teenida mustalt turult ning jätta riik kukutamata. Vaid Põhja-Koreale eriomane hirmu mudel aitas Kimide dünastia säilimisele ootamatult edukalt kaasa ja tänaseni on võimul kolmas ning väidetavalt kõige brutaalsem riigijuht.
Näljahäda ajal viibis salaja Hiinas jäädavalt või ajutiselt ligi miljon põhjakorealast. Enamasti siiski ajutiselt, sest pärispõgenike kuklas tiksus kindel teadmine – nende põgenemise tõttu kannatavad rängalt kodumaale jäänud lähedased. Seetõttu näeme tänaseni rahvastiku suurust (Põhja-Korea viimase rahvaloenduse andmetel 25 miljonit) arvestades äärmiselt väikesi põgenikenumbreid, sest meetodid põgenike mõjutamiseks on valitseval režiimil endiselt võikad – sugulased küüditatakse maapiirkondadesse, vangistatakse laagritesse või hukatakse.
Viimase karistusliigi kasutamise kohta kindlad andmed küll lähiaastatest puuduvad, sest Põhja-Korea võimuladvik on saanud aru põgenike mõningasest kasulikust mõjust elanikkonna toimetulekule (põgenikud korraldavad kaubavahetust, saadavad riiki sularaha ja võimaldavad muul moel riigil oma majanduslikke kohustusi kodanike ees mitte täita) ega karista juba aastaid põgenemisega seotud inimesi fataalselt, küll aga muudetakse nende elu põrgulikult keeruliseks. Seega, Põhja-Koreast on jäädavalt põgenenud peamiselt Lõuna-Koreasse vaid 30 000 inimest, mis on Lähis-Ida ja Aafrika rahvaste liikumisi arvestades üsna ebaoluline suurus.
Poliitiliselt on aga ka sellise hulga inimeste sunnitud elukohavahetus Põhja- ja Lõuna-Korea suhetes äärmiselt olulisel kohal. Samuti on märgata põgenike tausta ja staatuse märkimisväärset muutust viimase paari aasta jooksul. Muutused on esile kutsutud peamiselt Kim Jong-uni poolt korraldatud võimukoridoride vägivaldsete puhastuste tõttu.
Kui siiani oli keskmine Põhjast põgenenud inimene kesk- või vanemaealine naisterahvas, kes kuulus madalamasse kasti, siis nüüdseks on aina enam ülejooksikuid valitseva eliidi hulgast ning meessoost. Just see asjaolu on muutnud Pyongyangi hardliner'id (valitseva režiimi eriti truud järgijad) puudutatuks ja põgenike teema imbub üha enam Põhja-Korea retoorikasse.
Kui siiani on Pyongyang hoidunud kommenteerimast põgenemisi ja pidanud neid üksikjuhtumiteks, siis kõrgemate ohvitseride ja Korea Töölispartei funktsionääride ärakargamisi tähelepanuta ei jäeta. Samuti on uudne põgenemine suurte gruppidena ja näiliselt lojaalsete kodanike poolt.
Kindlasti on Kim Jong-unile sellised põgenemised imagoloogiline probleem ja häbi, kuid siiani on suudetud igat kõrgema klassi ülehüppamist kajastada kui võimalust Korea Töölispartei ladvikut ja moraali tugevdada. Kahjuks peavad kõrgemast kihist pärit põgenikud Lõuna-Koreas hoidma väga madalat profiili, sest nende edasine elu on reaalses ohus. Nii pidi seni kõrgeima staatusega põgenik, Põhja-Korea riikliku filosoofia juche autor Hwang Jang-yop, kes 1997. aastal Pekingi kaudu põgenes, elama kogu edasise elu Soulis pideva politsei valve all. Veel tema surmapäeval tabati mehe elukoha lähistel Pyongyangist lähetatud palgamõrvar.
Hwangist, kes oli olnud aastakümneid Põhja-Korea tippametnik, sai hiljem üks tulisemaid Pyongyangi režiimi kriitikuid. Küll aga hukkusid «juhuslikult» liiklusõnnetuses (liiklusõnnetus riigis, kus autosid peaaegu ei olnud?) Hwangi lähimad sugulased. Tütar ja poeg ning nende lapselapsed lõpetasid vangilaagris ja proua Hwang sooritas väidetavalt enesetapu.
2014. aastal põgenes miljonite dollarite ja paljude tundlike teadmistega Kim Jong-uni isiklik raamatupidaja Yun Tae-hyong, kellel põgenemise sihtriik Venemaa soovitas edasist elu jätkata vaikuses ja rahus Moskvas.
Põhja-Korea põgenike hilisem elu ei ole seega meelakkumine ja nende edasine saatus on teinekord enam kui kummaline. Eelpooltoodud põhjustel ei ole võimalik lugeda kõrgema klassi põgenike memuaare. Aga ka senised ja peamiselt tavaelanike hulgast pärit inimeste elulood on enam kui kohutavad.
Eesti keeles on 2016. aastal ilmunud suurepärane raamat noore põhjakorealanna Hyenseo Lee põgenemisest, mis on keerukam ja dramaatilisem, kui seda suudaks luua kirjaniku fantaasia. Kahjuks hakkavad tähtsamad ja režiimi olemust paljastavad põgenikud kõnelema alles peale võimalikku võimumuutust Pyongyangis.
Kui tavapärane põgeniku saabumisjärgne elu Lõuna-Koreas näeb ette koolitusprogrammi riiklikus ümberõppekeskuses, teatud perioodiks riigi rahalise ja ainelise toetuse, siis reaalne elu Lõuna-Koreas esitab põgenikele talumatuid väljakutseid.
Lõuna-Korea on teada-tuntud edukultuse riik. Ühiskond peab ebaõnnestunuks igat indiviidi, kes ei saavuta majanduslikku heaolu ja austatud positsiooni. Seeläbi on Lõuna-Korea maailma maadest (ja mitte vaid arenenud riikide hulgas) suitsiidseim. Lõunakorealased töötavad kuni 60 tundi nädalas, puhkavad 5 päeva aastas ja kogu avalik reputatsioon sõltub vaid majanduslikust edust. Sellises ühiskonnas tekib ideoloogiliselt, aga ka eluliselt 180 kraadi erinevast riigist saabunud põhjakorealastel tõeline šokk, mistõttu on põgenike hulgas kolm korda enam töötuid ja esineb kaks korda enam enesetappe.
Põhjakorealastel, kel puudub arusaam turumajanduse põhialustest, raha kui vahendi tegelikust mõjust ja vähimgi teadmine eduka karjääri seadmiseks, tabab esimeste kuude ja aastate jooksul märkimisväärne masendus. Põgenike hulgas tehtud uuringud kinnitavad, et just inimeste omavahelised suhted ja abivalmidus on valdkonnad, milles puudujääke põhjakorealased enim tunnevad ja igatsevad.
Nõukogude perioodil loetud read, kus kapitalismis olla inimene inimesele hunt, on Lõuna-Koreas kõige hullemal moel saanud põgenike elu pärisosaks. Lisaks sellele takistavad stereotüübid lõunakorealastel põhjanaabreid võtmast samadel alustel ja seeläbi eelistatakse töövestlustel pea alati lõunakorealast põhjakorealasele. Sellised igapäevased takistused on tekitanud uudse põgenikevoo, mis veel viis aastat tagasi tundus võimatuna – põgenemised tagasi Põhja-Koreasse.
Lõuna-Korea seadused ei luba tarbida Põhja-Korea meediat ega avaldada meelt Põhja-Korea toetuseks. Aga noore demokraatliku ühiskonnana on Lõuna-Koreal üha enam tulnud tegeleda põgenemises pettunud endiste põhjakorealastega, kes üha enam leiavad võimalusi oma meelsuse avaldamiseks. Seetõttu on aga Souli jõuministeeriumitel ees keerukad dilemmad – kuidas, kuhu ja keda lubada riigist lahkuma?
Võtame ette koduperenaise Kim Ryon Hui juhtumi. 2011. aastal riiki pagenud proua otsis väidetavalt lahendust oma terviseprobleemidele, kuid pärast nende lahendamist pettus Lõuna-Korea ühiskonnas lõplikult.
Lõuna-Korea võimud vaatavad nõutult seltsimees Kimi tegevust, kes kiidab oma sotsiaalmeedia kontodel Suure Marssali Kim Jong-uni tegevust ja Korea Töölispartei otsuseid ning korraldab Soulis valitsusasutuste ees meeleavaldusi Pyongyangi režiimi toetuseks. On lihtne mõelda, et Kim Ryon Hui tuleks panna esimese Põhja-Korea poole suunduva rongi peale, kuid sellega on seotud märkimisväärsed takistused.
Esiteks puudub kahe Korea vahel juba aastaid rongiühendus, kuid teisalt võib tagasipõgenik olla ohtlik sadadele Lõuna-Koreasse jääda otsustanud inimeste sugulastele ülalpool 38. paralleeli. Nimelt omavad Kim Ryon Hui ja kümned temalaadsed Kim Jong-uni armastavasse rüppe naasmist lootvad inimesed infot Lõuna-Korea võimude ülekuulamis- ja sisseelamismeetodite kohta, kuid ka infot samal ajal Hanawoni õppekeskuses viibinud põgenike kohta, kelle sugulased ja lähedased Põhja-Koreas satuksid kahtlemata Pyongyangi režiimi repressiivsete meetodite meelevalda.
Juba palju aastad on info Põhja-Koreast kinnitanud võimude sunniviisilisi tegevusi mõjutamaks põgenike sugulasi, et need omakorda paluksid ärakaranul mõelda naasmisele. Küsimus ei ole mitte vähemas kui Kim Jong-uni autoriteedis ja selle kahjustamine on surmapatt.
Kõik, esialgu küll vähesed, tagasipõgenikud on vesi Pyongyangi propagandaveskitele. Viimane kui üks neist on andnud pressikonverentsi, mida kantakse üle Põhja-Korea ainsas telekanalis. Mitte keegi neist ei ole kunagi hiljem sattunud avalikkuse ette, nad veedavad oma päevi ilmselt pagenduses Põhja-Korea perifeerias. Vaid korra on režiim olnud sunnitud maailma meedia poolt ülespuhutud hukkamissüüdistuste ümberlükkamiseks tooma kaamerate ette üheksa Laosest tagasisaadetud noorukit, kes aastase viibimise ajal Kim Jong-uni hardameelses süleluses olid kaotanud silmanähtavalt kehakaalu ja elasid saadetuna maapiirkondadesse «õnnist elu». Teised, ilmselgelt füüsilises heas vormis tagasipõgenikud, on peale saatuslikku naasmist ja pressikonverentsi kadunud avalikkuse silmist igaveseks.
Kuigi Põhja-Korea ei rakenda väidetavalt juba aastaid kolme põlvkonna karistusprintsiipi, on siiski selge, et tagasipõgenikud ja nende lähedased langevad madalaimasse ohtlike kodanike kasti, kust taastõusmine on võimatu. Vaatamata ametlikule väitele, et kõik kodanikud riigis on võrdsed, on Põhja-Korea kastid reaalset elu enam mõjutavad kui samalaadne nähtus näiteks Indias.
Madala kasti liikmed ei pääse Põhja-Koreas ligi ei kõrgemale haridusele, tulusale tööle ja peavad elama teadmatuses ja hirmus. Põgeniku olemasolu suguseltsis on kindel tee madalaimasse kasti. Kuigi raha võim on muutnud kastisüsteemi korraldust riigis oluliselt, on lojaalsusega seotud kuriteod endiselt karmilt karistatavad ja omavad pikaajalist mõju kogu karistatava lähikonnale.
Põhja-Korea 20. sajandi keskpaika sobivad meetodid oma kodanikkonna ja ka põgenike ohjeldamisel on taganud temaatika pideva pildispüsimise ja loodetavasti suurenevad põgenikehulgad peale mõneaastast langustrendi peagi taas. Ehk saavutatakse kunagi ka kriitiline mass põgenikke, mis võib omada märkimisväärset mõju võimu säilimisele selles 21. sajandisse jõudnud ebainimlikus projektis.