/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2015/03/10/3856123t1h56e0.jpg)
Õhtumaa allakäigust on kirjutatud viimastel aastatel vist rohkem kui eelnevatel kümnenditel kokku. Euroopa käib alla ega suuda tegeleda moslemitest immigrantidega, nii võiks nende kirjutiste sisu resümeerida. Üleeilseski Postimehes võttis Maarja Vaino jutuks Euroopa suutmatuse omaenda väärtusi kehtestada ja aru saada, et moslemid ähvardavad tervet Euroopa kultuuri.
Võib-olla tõesti. Julgen siiski pakkuda, et põhiprobleem ei seisne Euroopa suutmatuses midagi ära teha, vaid hirmus. Euroopa ei karda moslemeid, kuid Euroopa kardab iseennast. Teatavasti on kogu Euroopa Liidu identiteet rajatud vastandumisele minevikuga – Euroopa ei tohiks kunagi saada selliseks, nagu see oli varem – kus langetati otsuseid väikeriikide selja taga, sõda oligi poliitika jätkamine teiste vahenditega jne. Eelkõige aga tähendas uus identiteediloome põgenemist holokausti õuduste eest – kunagi ei tohtinud tekkida olukorda, kus üks inimrühm langetab otsuse, et teine inimrühm ei tohi olemas olla. Lihtsalt sellepärast, kes nad on.
Korduvalt on nenditud, et islam – olgugi et sõjakas ja messianistlik – pole jõudnud kunagi sellise nähtuseni nagu holokaust. Euroopa kristlik tsivilisatsioon aga on. Loomulikult võivad mõned islami fundamentalistid soovida näha holokausti kordumist, eriti Iisraelis (pole ime, et paljud araablased toetavad Hitleri poliitikat), kuid neid takistab holokausti ellu viimast vastava sõjalise võimsuse ja riigiaparaadi puudumine. Võrreldes holokaustiga on Kalašnikovidega amokijooks Pariisi tänavatel või ka veoauto relvaks muutumine Nice’is ikkagi väga väike piisk (v)meres.
Euroopa teab, et sõja käivitamine islami vastu võib viia holokaustini. Korra on Euroopa – Saksamaa ja selle käsilased – holokausti juba teostanud ja seetõttu hoiavadki Euroopa poliitikud end tagasi. Mis paljusid holokausti juures vapustas, polnudki võibolla esmajoones tapatalgute ulatus, vaid just nende süstemaatilisus ja külmaverelisus. Kuni Zyklon B kasutuselevõtuni oli holokaust selle täideviijatele väga emotsionaalne – kui Heinrich Himmler käis 1941. aasta augustis vaatamas Minskis saja juudi mahalaskmist, läks tal süda pahaks ja ta oli mures SS-laste vaimse tervise pärast.
Pärast holokausti tekkis loosung «ei kunagi enam» (never again) ja arutleti, kas kunst on pärast holokausti ülepea võimalik. Senine elu on näidanud, et on.
Sõda on aga teatavasti mida sellist, mida on väga lihtne alustada, kuid keeruline lõpetada. Levinud arvamuse kohaselt alustas Hitler sõda sakslastele eluruumi hõivamiseks, kuid Timothy Snyder on pannud selle väite kahtluse alla – tema järgi alustas Hitler sõda üksnes juutluse hävitamiseks. Hitleri järgi ei peetud sõda üksnes rinnetel, vaid ka surmalaagrid olid osa sõjapidamisest.
Kui kunst oli pärast holokausti võimalik, kas ka sõjapidamine on? Euroopa on olnud väga vastumeelne sõda pidama – eks-Jugoslaavias pidi korra majja lööma USA, Iraaki sissetungimisele olid vastu Saksamaa ja Prantsusmaa ning ka praegu on sõjaliselt aktiivsed USA ja Venemaa, aga mitte Euroopa. Sõda islami vastu tähendaks hoobilt ka sisevaenlase laiemalt otsimist. Kas ka laagreid?
Ajalooline koorem on eurooplastel raske ja kui tõmmata joon holokaustist praeguste tühjade deklaratsioonideni, peaks joonel leiduma koht, kus sõda – või praegusest otsustavam käitumine – on mõeldav. Kuidas aga garanteerida, et see jääb sel kujutletaval joonel sinna, kus praegugi? Ilma et liigutaks holokausti poole? See ongi vist Euroopa hetke miljoni dollari (euro?) küsimus.