/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Möödunud nädalal arutati Venemaa ajakirjanduses innukalt tervet rida kaadrimuudatusi föderaalsetes struktuurides ja regioonides. Üheainsa päevaga jäi ametist ilma tervelt neli kuberneri. Venemaa presidendi Vladimir Putini korraldusel saadeti erru Kaliningradi, Kirovi ja Jaroslavli oblasti ning Sevastopoli linna kubernerid, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Kaliningradi oblasti kuberner Nikolai Tsukanov sai ametikõrgendust ja on nüüdsest presidendi esindaja Loode föderaalringkonnas. Samasugune kõrgendus ootas ees Sevastopoli kuberneri Sergei Menjailot, kellest sai presidendi esindaja Siberi föderaalringkonnas. Ent Jaroslavli oblasti kuberner Sergei Jastrebov mingit ametikõrgendust ei saanud.
Kõige kurvem oli Kirovi oblasti kuberneri Nikita Belõhhi saatus, kes saadeti erru presidendi usalduse kaotamise tõttu. Endine Paremjõudude Liidu juht Nikita Belõhh, kes seisis tervelt seitse aastat Kirovi oblasti eesotsas, võeti 2016. aasta juunis vahi alla ja tema suhtes algatati uurimine – teda kahtlustatakse altkäemaksu võtmises.
Kõige selle juures on eriti huvitav asjaolu, et mingeid ratsionaalseid põhjendusi kuberneride errusaatmise kohta – kui Nikita Belõhh välja jätta – ei ole kõlanud. Nagu teada, on Venemaa poliitika geneetiliselt tihedalt seotud Bütsantsi poliitikaga, kus keisri otsustel oli alati salajane tagamõte. Nii on ka Vladimir Putini otsuste taga ikka ja jälle salajased tõukejõud.
Nikolai Tsukanovi tegelik errusaatmise põhjus peitub näiteks skandaalides, mis on puhkenud Kaliningradis asuva Balti laevastiku ümber. 2016. aasta juunis saadeti erru kogu Balti laevastiku juhtkond, keda süüdistati suuremahulises varguses. Uurimisel selgus näiteks, et madrused pidid magama paljastel madratsitel ja tundma näljapitsitust, sest nende toiduvarud olid pihta pandud.
Kaliningradi oblasti kuberneril ei ole ametlikult sõjaväe asjadega mingit seost, aga ta vastutab siiski kõige eest, mis oblasti territooriumil toimub. Nikolai Tsukanov teadis, mis Balti laevastikus toimub, aga vaikis. Lisaks kahtlustas kohalik FSB Kaliningradi kuberneri Poolaga aetava salakaubanduse mahitamises, mis teatavasti võttis hiiglaslikud mõõtmed pärast seda, kui Euroopa kehtestas Venemaa vastu sanktsioonid. Kuid Vladimir Putin tunneb suurt sümpaatiat Nikolai Tsukanovi suhtes, kes on juhtinud ideoloogilist võitlust Leeduga ja korduvalt teinud järske avaldusi Balti naabrite kohta, süüdistades neid Venemaa-vastasuses.
Seepärast suunati ka Nikolai Tsukanov auväärsesse ametisse presidendi täievoliliseks esindajaks föderaalringkonnas. Sel ametil pole erilist tähendust, sest presidendi esindajad ei saa mõjutada ei rahaliste vahendite jagamist ega poliitiliste otsuste langetamist ning üldiselt on nad Venemaal täiesti tundmatud.
Jaroslavli kubernerile Sergei Jastrebovile said saatuslikuks aga mahhinatsioonid maavaldustega. Pole välistatud, et lähiajal alustatakse ka tema suhtes uurimist.
Sevastopoli kuberner Sergei Menjailo on legendaarne kuju. Ta on mereväe viitseadmiral, kes osales aktiivselt sõjategevuses Gruusia vastu 2008. aastal ning on osalenud ka Ühtse Venemaa valimiskampaaniates. Just Sergei Menjailo rajas 2014. aasta märtsis Krimmi «omakaitsesalgad» ning sisuliselt koordineeris Venemaa dessantväelaste ja Musta mere laevastiku tegevust Krimmi okupeerimise ajal. Kuberneriametis sattus Menjailo aga teravasse konflikti «Krimmi kevade» teise suure kangelase, Sevastopoli «rahvalinnapea» Aleksei Tšalõiga, kes muu hulgas kirjutas alla lepingule, millega Sevastopol läks Venemaa koosseisu.
Sergei Menjailo sattus maadega sahkerdamise skandaalide keskmesse, tema populaarsus aina langes ja see võinuks saada ohtlikuks juba kogu Ühtse Venemaa populaarsusele Krimmis. Seepärast pidigi Menjailo päikselise Krimmi vahetama lõdisema ajava Siberi vastu. Loomulikult ei teinud ta seda omal soovil: see võib kõlada uskumatu ja jaburana, aga kõigest päev enne määramist presidendi esindajaks Siberi föderaalringkonnas ei teadnud Sergei Menjailo sellest midagi.
27. juulil helistasid ajakirjanikud Sevastopoli kubernerile ja palusid tal kinnitada või ümber lükata teateid errusaatmise kohta. Sergei Menjailo soovitas ajakirjanikel mitte «segast peksta». 28. juunil aga läks ta kibekiiresti «omal soovil» erru ja sai kohe ka uue ameti. Kreml ei vaevu vasallidega nende saatuse üle nõu pidama: vasallid lihtsalt seatakse fakti ette, neile ainult antakse langetatud otsusest teada.
Eesti lugejas võib-olla ei tekita kõik need Venemaa «kaadrirevolutsioonid» esimese hooga väga suurt huvi. Kuid kogu selle loo kõige tähelepanuväärsem osa peitub isikuis, kes on tulnud erru saadetud kuberneride asemele.
Kaliningradi oblasti juhiks sai kohaliku FSB ülem Jevgeni Zinitšev. Zinitšev asus KGBs tööle juba 1987. aastal, 2006.–2015. aastal oli ta Vladimir Putini ihukaitsja ja saatis teda kõigil tööreisidel. Jaroslavli oblastit määrati juhtima KGB kaadritöötaja Dmitri Mironov, kes samuti eelnevalt töötas presidendi ihukaitses.
Sevastopoli juhiks saanud Dmitri Ovsjannikovil ametlikke sidemeid Venemaa eriteenistustega ei ole. Aga see noor tööstus- ja kaubandusministri asetäitja oli ligemale kümme aastat töötanud korporatsiooni Oboronprom ettevõtetes. See korporatsioon teatavasti tegeleb kaitseministeeriumi tellimusel kõrgtehnoloogilise relvastuse väljatöötamisega. Oboronpromi kõrgeim juht on kogenud sõjaväeluuraja Sergei Sokol, korporatsioon ise aga kuulub koondisse Rostehh, mida juhib Sergei Tšemezov, kes töötas KGB ajal koos Vladimir Putiniga Saksa DVs.
Kirovi oblasti uuel juhil Igor Vassiljevil pole samuti KGB-sidemeid teada, küll aga sai ta riikliku registriteteenistuse Rosrejestr juhiks pärast seda, kui oli kirjutanud kaebuse selle eelmise juhataja peale.
Ühtlasi määras Vladimir Putin föderaalse tolliteenistuse juhatajaks KGB-FSB kaadritöötaja Vladimir Bulavini.
Kõik need määramised annavad tunnistust, et Venemaal kujuneb taas opritšnina. Opritšnikud olid teatavasti Ivan Julma erilise usalduse pälvinud lähikondlased, kes 1565. aastal said erakorralised volitused võidelda bojaaridega. 450 aastat hiljem on nüüd siis Ivan Julm taas Kremlisse kummitama tulnud: Venemaa president loob oma ihukaitsjatest võitlussalku ja paiskab nad lahingusse vaenlastega.
Majandusliku ja poliitilise kriisiga silmitsi seisev Vladimir Putin on asunud administratiivse vertikaali asemel tugevdama isiklikku võimu. Venemaa president demonstreerib kõigile nähtavalt, et ei usalda sugugi riigisüsteemi: tema usaldust ei pälvi peaminister, valitsus, kubernerid ega ühiskond tervikuna. Usaldamatus on kaadriluuraja kutseomadus, millest on väga palju abi luureoperatsioonide kavandamisel ja teostamisel. Kuid usaldamatus kui riigi valitsemise viis tähendab kõigi võimuasutuste purustamist ning kodanikuühiskonna mahasurumist ja hävitamist.
Venemaal käivatel kaadrimuudatustel on oma välispoliitilinegi kontekst. Eriti just Kaliningradi oblastist saab tšekistist kuberneri juhtimisel Venemaa jõustruktuuride erivaldus. Piirkonna geograafiline asukoht otse Ida-Euroopa südames võimaldab siin üles ehitada sõjaliselt ülivõimsa kantsi.
Eksperdid on Kaliningradi oblastit nimetanud «revolvriks Euroopa oimukohal». Kaliningradi kaitserajooni (nagu piirkonda ametlikult nimetab Venemaa kaitseministeerium) vägede tegevuspiirkonda jääb Euroopas 20 tuumaelektrijaama ja 139 keemiatööstuse ettevõtet. Kaliningradi oblastis asuvad juba operatiiv-taktikalised raketisüsteemid Iskander-M (SS-26 Stone), mis suudavad kanda ka tuumarelva. Aktiivselt ajakohastatakse ja täiustatakse Balti laevastiku aluseid. Järgmine etapp on merelennuväe tugevdamine ja maaväeüksuste suurendamine.
Kaliningradi kaitserajooni eripära seisneb selles, et kõik väeliigid alluvad siin ühtsele juhtimisele. Pole välistatud seegi, et peagi asub just Kaliningradi oblasti kuberner juhtima ka oblastis paiknevat sõjaväge.
Tšekistide võimu lakkamatule kasvule osutab ka Venemaa Ukraina-saadiku väljavahetamine. Vladimir Putini ettepanekul määratakse Venemaa saadikuks Kiievis endine dessantväelane Mihhail Babitš. Ta on ühtlasi KGB kaadritöötaja, kes kuulub kõige radikaalsemate läänega ja Venemaa liberaalidega võitlejate hulka ning on silma paistnud vankumatu moraali ja jäiga iseloomu poolest.
Ma kohtusin selle Putini lemmikuga tema visiidi ajal Tomski oblastisse. Kokkusaamisel palusin Mihhail Babitšil rääkida 2002. aasta sündmustest Groznõis, kus valitsushoone õhkulaskmise katsel hukkus 71 inimest. Mihhail Babitš oli sel ajal Tšetšeenia peaminister. Selle peale nõudis Babitš kubernerilt minu kui provokatsiooniliste küsimuste esitaja vallandamist. Mõni aasta hiljem saavutas ta aga juba Tomski oblasti kuberneri Viktor Kressi tagandamise.
See on arusaadav, et FSB etendab tänase Venemaa elus otsustavat osa. Viimased sündmused aga on näidanud, et Vladimir Putin on valmis üle minema majandusarengu mobilisatsioonimudelile ja kehtestama poliitikas erakorralisi meetmeid.
Loomulikult hakkasid valitsusmeelne ajakirjandus ja eksperdid ühel häälel ülistama «presidendi tarku kaadrimuudatusi, mille eesmärk on täiustada Venemaa valitsemissüsteemi ja suurendada selle tõhusust». Tegelikult varjavad suured sõnad tühje tegusid.
Ma kahtlen väga, et võimuaparaadi tõhusus regioonides Vladimir Putini niisugusest järjekordsest «salaoperatsioonist» kuidagi kasvab. Üks asi on kaitsta presidenti ja vaadata maailma üle automaadisihiku, hoopis teine asi aga lahendada oblastis pensionäride probleeme ning leida raha koolide ja haiglate remondiks. Pole sugugi kindel, et endised kabinetitšekistid ikka tahavad käsi mullaga määrida.
Samal ajal suhtub Venemaa ühiskond võimuaparaati aina suurema skepsisega. Vandemeeste kohtu hiljutine otsus mõista õigeks nõndanimetatud Primorje partisanid, kes kuulutasid välja võitluse müüdavate politseinikega, on siinkohal teed näitava tähtsusega. Küsitluste põhjal toetab suurem osa venemaalasi kohtuotsust, sest peab politseinikke tõepoolest müüdavaks, uurijaid aga pahatahtlikeks. Küllap on Vladimir Putinil endiselt kujutelm, et rahvas jätkuvalt armastab ja kardab «jõumehi». Võib-olla kardavadki. Aga ilmselgelt enam nii palju ei austa.
Tuleb meelde vana anekdoot: lõbumaja töö tõhususe huvides otsustati voodid ümber tõsta. Paraku kliente sellega juurde ei tulnud, sest litsid olid ikka endised. Vladimir Putini kaadrimuudatused on selles mõttes veel naljakamad: isegi voodeid ei tõstetud ümber, vaid ainult teenindav personal viidi ühest toast teise.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.