Väärib tähelepanu, et Venemaa ei ole dopinguskandaalis käitunud nii nagu tavaliselt. Kolumnist Olev Remsu näitab, kuidas Putin teeb sedakaudu Rio eel enesereklaami.
Olev Remsu: sportlik isevalitseja Putin kasutab isegi dopinguskandaali enesereklaamiks (1)
2. august 2016, 10:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaimusilmas kujutan ma ette luksuslikku vastuvõttu pärast Sotši taliolümpiamänge Vladimir Putini pompoosses ja šikis palees. Kõrged marmorlaed, sädelevad hõbelühtrid, heast ja paremast lookas lauad, mille taga istuvad FSB kindralid ja mõni teinegi usaldusisik, kõik operatsiooni X osalised. Ohvitserid kannavad ordenirohkeid peomundreid, on teada, et just seda ülemjuhataja hindab (argipäeviti ollakse tsiviilrõivais).
Aukraadide järjekorras tõstetakse rõõmutooste. Täielik triumf! Ameerikale panime ära! Need 33 olümpiamedalit tuleks teie kaela panna, Vladimir Vladimirovitš! Mis te nüüd, poisid, teie tegite suure töö, mille eest kodumaa teid tänab, on Putin tagasihoidlik, ent lisab pagunitele kuppe ja rinnale sära.
Luure, see on riigi aju ja süda, teavad palees pidutsejad. Stalin sai tänu luurele aatomipommi ja palju muud, praegune Venemaa olümpiamedalid ja palju muud. Kõlab toost ka järgmise X+1 operatsiooni terviseks. Teadjad teavad, et ülemjuhataja andis käsu asuda pikalt ettevalmistatud Krimmi liitmise teostamisele, organiseerida-provotseerida tatarlaste miitingud ja venelaste vastumiitingud.
Näe, Brežnev, sihuke kohmakas sell, mees ilma KGB-koolita, alustas Afganistani-invasiooni enne Moskva olümpiat ja põhjustas mängude boikottimise, tark ja võimekas Putin teeb aga asju õiges järjekorras!
Veel kord, hiilgav, Vladimir Vladimirovitš!
Kaks ja veerand aastat pärast Sotši-triumfi on Rio de Janeiro mängude künnisel teada, et Venemaa kavatsus saata olümpiale natuke alla 400 sportlase, pluss sama suur seltskond treenereid ja ametnikke ei saa teoks. Eks näis, kui palju eri spordialade föderatsioonid lubavad. Riosse ei tohi tulla ainuski riikliku dopinguprogrammiga seotud spordiametnik, kaasa arvatud suure suu ja häbematuse meistriklassi demonstreerinud spordiminister Vitali Mutko.
Üks sarnane läbikukkumine on idanaabritel varemgi olnud. Budapesti Euroopa meistrivõistlustele kergejõustikus 1966. aastal ei sõitnud äkki Nõukogude Liidu kõige kindlamad kullapretendendid kuulitõukaja Tamara Press, kaugushüppaja Tatjana Štšelkanova ja teisedki. Miks? Esimest korda spordiajaloos rakendati soolist kontrolli ja see tegi (pool)meesterahvaste võistlemise naisteklassis võimatuks. Ja tulemus? Võitudega harjunud Nõukogude Liit jäi kuldmedalite hulga poolest maha Ida-Saksamaast ja Poolast.
Miks ei diskvalifitseerinud ROK Venemaa võistkonda täielikult?
Heidame kiirpilgu minevikku. 1920. aasta Antwerpeni olümpiamängule ei esitatud kutset Austriale, Bulgaariale, Saksamaale, Ungarile ja Türgile, 1924. aasta Pariisi mängude eel jäi kutsest ilma Saksamaa ning 1948. aastal Londonis peetud mängudel Saksamaa ja Jaapan. Need riigid jäeti kõrvale kui sõjasüütajad. Otsused on olnud kaheldavad või lausa valed, muuseas on otsustatud väga spordikauget asja, seda, kes oli süüdi maailmasõdade puhkemises.
Nüüd meil nii täpset vastust sellele küsimusele ei ole, kutsumata jätmist peame päevapoliitika järel sörkimiseks ja kaotajate karistamiseks. Süü individuaalsuse printsiipi konkreetsel juhtumil ei tunnistatud. Küsime, kui suur oli spordiringkondade osa riigile saatuslikuks kujunenud valikute tegemisel? Ümmargune null.
Praegune Venemaa kaasus pärineb aga kohe kindlasti spordi seest, dopingu manustamisel osalesid sportlased isiklikult ja teadlikult, neid teenindasid just selleks ülesandeks välja koolitatud arstid. Vene olümpiakomitee ja kõik spordialaföderatsioonid on aga liikmeksastumisel tunnistanud fair play ettekirjutisi, väidavad end ka neid järgivat, nõnda on ja oleks nende in corpore eemalejätmine põhikirja rikkumine.
Et varjata keelatud ainete kasutamist WASA dopinguküttide eest, peideti sportlasi kättesaamatutesse kohtadesse (näiteks sõjaväeosade territooriumile), ülesantud aadressid ei kehtinud, mindi isegi täiesti kriminaalsete tegude peale, nagu uriiniproovide hävitamine ja nende vahetamine. Siinkohal demonstreerisidki oma osavust FSB ohvitserid. Enne dopingukuuri alustamist andis sportlane puhta proovi, seda hoiti külmkapis.
Ka Sotši mängude ajal võeti sportlastelt proovid, nüüd seisnes kogenud luurajate ülesanne selles, et murda öösel sisse lattu, kus uusi proove hoiti, ning vahetada need ära puhastega.
Süü individuaalsuse printsiip peab aga kehtima ka keset musta alatust. See, et Venemaa (spordi)ametnikud ja üksjagu sportlasi käituvad kusehaisuselt (vabandust väljenduse eest!), ei anna kellelegi õigust tõmbuda tagasi õiguse ja õigluse põhimõtetest.
Lääne juurateadvuse põhialuse järgi jäägu pigem mõni kurikael karistamata, kui et süütu peaks kannatama. Idas on vastupidi – pistame hulga rahvast kinni, kohe kindlasti satub nende hulka mõni süüdlane.
Niisiis, ROKi otsus on mõistetav – pigem lipaku Rios ringi paar keelatud ergutite pruukijat, kui et kannataksid puhaste sportlaste huvid.
Jah, ka läänes tehakse sporti ebaausalt. Meenutame siin näiteks Soome suusakoondist –selgus, et rahvuskangelased on odavad sulid. Ja kuidas on lood meie Torinos võidetud kolme (rohkem, kui suutis Norra) kullaga? Seegi asi ripub siiamaani õhus.
Kummati on siin põhimõtteline vahe. Lääne sohitsemised on altpoolt tulev initsiatiiv, petta on üritanud sportlased ise koos oma lähedaste abilistega, riiklikku sundprogrammi ei ole.
Päris huvitav on jälgida Venemaa reaktsiooni kõigile neile süüdistustele ja kahtlustustele. Alul tundus, et käiku läheb tavapärane mall – kõik see on russofooblike ringkondade rünnak; maailmas võimu võtnud pahad inimesed vihkavad meid, maailm tahab meid oma väljamõeldistega sihilikult alandada, sellepärast et me oleme head, õiged ja tugevad. Altpoolt kõlasid isegi ettepanekud boikottida Rio mänge ja korraldada samal ajal oma võimas politiseerimata spordiüritus. Just selliseid jutte ajas Mutko.
Siis aga käredad hääled summutati. Eetrisse ei lastud ka solvunud tavakodanikke, kes vibutasid lääne poole rusikat. Võeti mõõdukam toon, otsustati moodustada komisjon, kes asja lahendab. Siiski on poole suuga ääri-veeri tunnistatud, et pole välistatud – mõni Venemaa sportlane on manustanud dopingut.
Mind niisugune pööre üllatas, see erineb Venemaa tavalistest reageeringuist, kui riigile on midagi ette heidetud. Miks ei antud (ei anta) teravat vastulööki nn alusetutele süüdistustele?
Venemaal langetab otsuseid üks inimene ja see inimene on sportlik, vähemalt reklaamib ennast sportlikuna. Isevalitsejatel on ikka komme võtta soosikuid, meenutame, et Loius XIV toetas teatrit ja Molière’i, Aleksandr I ja Nikolai I Puškinit, paistab, et Putin on oma PR-relvaks teinud spordi. Võidu nimel kavaldada rahvas lubab, riugaste teostamine on koguni luureametite aukohus, ent mängudest hoopis eemale jäämine langetaks isegi muidu kuuleka rahva meeles Putini autoriteeti.
Mõnesajast kahtluse alla sattunud sportlasest on sõna antud ainult teivashüppajale Jelena Isinbajevale. Kahtlemata on ta kõige kuulsam, ta on kahekordne olümpiavõitja, hea välimuse ja esinemisoskusega naine. Ent teivashüpe on ala, mille juures on dopingust vähe abi, kuna see koordinatsioonivõimet ei paranda.
Miks teised ei räägi? Miks nemad ei tao rusikaga vastu rinda ega kuuluta – meile tehakse liiga, me oleme puhtad, meie kohta valetatakse!? See viitab, et vastureaktsioonid on lavastatud, sõna tohib võtta ainult inimene, keda usaldatakse.
Nüüd võiks küsida, kas niisuguste asjade ilmsikstulek ei raputa ühiskonda? Kas teistel meie naabrite seas õiglus- ja tõemeel ei tärkagi?
Vaat, siit jooksebki veelahe lääne ja Venemaa vahel. Lääs on alates reformatsioonist pragmaatiline-individualistlik, Venemaa religioosne-kollektivistlik, mille kolmainupühaduseks on riik, selle juht ja ühisideoloogia. Hakata seal rääkima teemal, et ehk oli uriin salaja vahetatud või et Budapestis tahtsid esineda spetsiaalselt ülesotsitud hermafrodiidid või vihjata riigi või riigijuhi vigadele on enam-vähem sama, kui kahelda tõsikristlaste hulgas neitsist sündimise doktriinis. Küsimus ei ole selles, kui palju viimane tõele vastab, küsimus on hoopis selles, et niisuguste kahtluste puhul asetad sa ennast kollektiivist väljapoole, need jutud on lihtsalt näotud, on pühaduse rüvetamine. Just pühaduse hoidmine on kõrgeim eetiline imperatiiv, just selle kirjutab ette omaksvõetud tõe- ja õiglusmeel.
Keskajal oli Euroopas ca 99 protsenti inimestest sügavalt usklikud, kes suhtusid kahtlejasse-jumalasalgajasse umbes nii, nagu meie suhtume pedofiili. Tõekspidamised praegusaja Venemaal pole küll nii fanaatilised, presidenti toetab elatustaseme kiire kahanemise juures umbes 85 protsenti elanikkonnast, ent sarnasus on olemas.
Isegi praeguse dopingujuhtumi on Putin suutnud muuta enesereklaamiks. Temast on saanud Vene sportlaste hoidja ja kaitsja, paljud Vene sportlased on raudkindlad, et just tänu temale saavad mõned neist Riosse.
Praegune juhtum Venemaal meenutab väga Sergei Kirovi ja Maksim Gorki tapmist 1930. aastatel. Süü aeti süütute kaela, samas korraldati üleliidulisi leinatalitusi, linnu, oblasteid, laevu, lennukeid ja tänavaid ristiti kahe Stalini käsul mõrvatu nimega. Pisarais rahvas kiindus veel rohkem diktaatorisse, tõstis ta jumala seisusesse.