Urve Eslas: teater teatris
26. jaanuar 2011, 15:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimusi, mida loomeliitude esindajad ja teised kultuurivaldkonna inimesed tulevasele kultuuriministrile vahendasid, oli kümnete kaupa.
Valisin küsimiseks need põhimõttelised, millest sõltub ka kõik muu. Kultuuriministri positsioonist valitsuses, tema autoriteedist kultuuriinimeste hulgas, tema võimest tõlkida kultuurimaailm poliitika keelde ja vastupidi tuleneb ka see, kas teistele, enam konkreetsetele ja valusatele küsimustele osatakse leida lahendus või mitte.
Jah, ka rahaküsimusele. Vähemalt on lootus, et eelarvevaidlustel pole kultuuriministeerium see, kellest üle sõidetakse.
Me tahame väga uskuda, et seda kõike saavad kultuuriinimesed ise määrata, minnes valima ja andes oma hääle õigele inimesele.
Kuid…
Kui uskuda Tiit Hennostet 21. jaanuari Sirbis, siis pooled neist, kes valituks saavad, on juba nimekirjade avaldamisel teada. Ja nemad on just need, kellest saavad juhid, teiste seas ka ministrid. Kui nii, siis on kultuuriministri isik praeguseks tegelikult juba selge ja valimised ei muuda midagi. Need on vaid kombetäide, teater, palagan.
Just seesama absurdikogemusest saadetud meeleolu valitses ka üle kahe pingelise tunni väldanud diskussiooni lõpus, kus pingutuse mõttetus ja samas teadmine, et seda pingutust tuleb iga hinna eest jätkata, kokku said. Kuid erinevalt Camus’ «Sisyphose müüdis» rõhutatud surma paratamatusest võib kultuuri jaoks siiski veel tunneli lõpus valgus olla.