Kui ma esimest korda personaalarvuti vanematekoju Muhumaale vedasin, oli sellest kastist elevust kogu õhtuks. Küllap umbes samamoodi kui siis, kui petrooleumilambiga harjunud silm nägi koduses toas elektrivalgust. Võtsin telefonipistiku seinal lahti, ühendasin kaks traati modemiga ja pärast pikka pusimist õnnestus ka modemi abil internetti minna.
Neeme Korv: maailm ei lähe katki (2)
Üleilmne võrk oli alles lapsekingades, pilt lihtsake, ei mingeid videolahendusi ega animatsioone. Avanesid mõned koduleheküljed, teiste seas vabariigi presidendi kantselei lehekülg. Kirjutasime kamba peale e-kirja. Oli detsember ning soovisime president Lennart Merile oma pere poolt ilusat aastavahetust.
Üks, kes tol korral ja mõnikord hiljem, kui talle midagi arvutist näitasin, kahe käega vehkima hakkas, oli vanaema. «Ma ei taha sellest midagi teada,» ütles ta. Kuid midagi ta ikka nägi, nii toona kui ka edaspidi. Seda, kuidas arvutiga tööd tehti, pilte vaadati. Sedagi, kuidas juba mõne aasta pärast oli suure ja raske monitori ning kandilise kasti asemel lapselapse seljakotti mahtuv sülearvuti.
Usun, et mõistan vanaema päris hästi. Lihtsalt öeldes pelgas ta küllap, et maailm läheb justkui katki. Elukogenud inimesena tajus ta muutuvat tegelikkust ning kergem oli sellest mööda vaadata. Sellest on möödas üle 20 aasta. Arvuti on kolinud mobiiltelefoni kujul taskusse ja meil on järjekordselt uus märksõna – liitreaalsus. Ei midagi uut, üks üleilmne arvutimäng, «Pokémon Go», on toonud tehnoloogia lihtsalt massidesse.
Milliseid ilmaimesid me veel näha saame? Kileekraani auto tagaakna ees, millest laps näeb karjamaad, kus lehmade asemel söövad saurused, või metsa, millest kõnnib välja tiiger? Kui keegi jaapanlane olla soovinud abielluda täispuhutava kumminaisega, siis miks ei võiks liitu astuda virtuaalse kaaslasega, kes elab samas reaalsuses?
Ühel hetkel me leiame, et vehime kätega: maailm on katki. Hea küll, need olid äärmuslikud näited, aga me lihtsalt võib-olla ei taha kõigega kaasa minna. Lastega on asjalood hoopis teisiti. Nad arenevad meie muutuvas maailmas. Liitreaalsus on jällegi üks uus põnev võimalus. Muide, kas te teadsite, et Kalevi jõulupakkidele on juba kaks aastat trükitud kood, mille kaudu kargab nutitelefoni vahendusel teie elamisse virtuaalne päkapikk, kellega on võimalik ühispilte teha?
Viimastel nädalatel kuuleme seoses «Pokémon Goga» tihti fraasi «uus hullus». Ei ole siin mingit hullust. Mõni «hull» leiab endale uue sõltuvust tekitava ajaviite. Ülejäänud elavad oma elu edasi, isegi kui uue vidina ära proovivad. Või saavad osa mõnest praktilisest lahendusest, mida liitreaalsuse kasutamine pakub.
Maailm ei lähe tehnoloogia arengu tõttu katki. Katki teevad selle inimesed. Tehnoloogia võib olla tõhus tööriist, aga igast tööriistast võib võimuahnetes kätes saada relv.