Viimasel ajal on palju räägitud Eesti eelseisvast Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisest, mis pidi algselt aset leidma 2018. aasta alguses, kuid nüüd, seoses Suurbritannia väljatõmbumisega ühendusest, lükkub poole aasta võrra varasemaks.
Juhtkiri: eesistumise väljakutse (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti eesistumise puhul on algusest peale pööratud suurt tähelepanu korralduslikule poolele, seda ka veel enne brittide referendumitulemust, rääkides siis eelarvest, ametnike arvust jms. Veidi teenimatult on varju jäänud meie prioriteedid eesistujamaana, aga ka üldisem foon Euroopas ja selle lähinaabruses ajal, kui Eesti Euroopa Ülemkogu töö korraldamise eest vastutab.
Olukord Euroopas erineb praegu oluliselt ajast, kui Eesti ühes üheksa teise riigiga Euroopa Liiduga liitus. 2000. aastatel tekitas lõimumis- ja inimõiguste poliitika paljudes lootuse, et Euroopa muutub oma poliitilise ülesehituse ja üldise heaoluga majakaks tervele ülejäänud maailmale, et tulevikus ei ole kohta konfliktidel ning kõik riigid austavad üksteist, muuhulgas ka teiste suveräniteeti. Tagantjärele on need lootused osutunud veidi naiivsekski, kuna head ajad ei saa kesta igavesti.
Juuli alguses algas Slovakkia eesistumisaeg. See langeb kokku raske ajaga, mil liikmesriikidel napib üksmeelt nii migratsioonikriisi reguleerimise osas kui ka selles, milliseks peaks kujunema terve ühenduse tulevik. Euroopa kaks juhtivat suurriiki, Saksamaa ja Prantsusmaa on reaktsioonina brittide otsusele lahkuda liidust avaldanud soovi eurointegratsiooni süvendada, mitmed riigid, teiste hulgas ka Slovakkia, on seda aga tugevalt kritiseerinud.
Slovakkia eesistumise poolaastasse jääb ühtlasi konkreetsetes Suurbritannia euroliidust väljumise mehhanismides ja tähtaegades kokkuleppimine ehk põhimõtteliselt peaks lähikuudel selguma, kuidas paljuräägitud Brexit reaalsuses üldse välja nägema hakkab. Fooniks on jätkuv kriis Euroopa poliitilistes institutsioonides tervikuna. Sellest annab tunnistust populismi jõuline tõus, mis ka Eesti eesistumisajaks tõenäoliselt kuhugi ei kao ja mille tagajärjeks võib lugeda ka brittide lahkumist.
Eestit ootab eesistujana ees mitte abajas, vaid võrdlemisi rahutu ja tuuline avameri. Seetõttu on kõige muu kõrval äärmiselt oluline Eesti valmisolek tegeleda kriiside reguleerimisega, mille pärast ongi tähtis kogu see ettevalmistustöö, mida praegu tehakse. On hea, et oma tuge on pakkunud ka teised liikmesriigid, kuna raskete aegade ületamiseks on koostöö ja solidaarsus võtmetähtsusega.