/nginx/o/2015/09/30/4544079t1hd513.jpg)
Oleme viimased aastakümned harjunud Türgit nägema kui pisut karmikäelist ja mitte päris demokraatlikku, ent siiski suures geopoliitilises pildis meie leeri kuuluvat riiki. Riiki, «mis on teel» Euroopasse ja mis aja jooksul liitub lisaks meie julgeolekuruumile ka meie väärtusruumiga, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
Tegemist on muidugi olnud poliitkorrektse soovmõtlemise või geopoliitiliste huvide maskeerimisega demokraalike väärtuste jutu taha.
Türgi astus NATOsse 1952. aastal, mitte NATO demokraatliku väärtusruumi jagamise soovist, vaid hirmust, et Stalin viib ellu Venemaa sajanditevanuse ihaluse Türgi põlvili suruda, kontrollida Musta merd ja eriti Bosporust. Türgi ei ole kunagi olnud Lääneriikide loomulik liitlane, pigem on ta teise ilmasõja järgsel ajal näinud Läänt võrdluses Venemaaga kui paremat varianti kahest halvast. Türgi ei ole unustanud, et vabariigi iseseisvuse võitlesid Kemal Atatürki väed Ottomani impeeriumi varemeilt välja Lääne liitlaste käest.
Sarnaselt Venemaaga on Türgi rahvusvahelistes suhetes alati olnud pigem geopoliitiliste jõujoonte ja mõjusfääride järgi mängija ning pidanud teise ilmasõja järgset lääneriikide rahu ja demokraatia juttu lääneriikide huvide maskeeringuks. Teise maailmasõtta astus Türgi liitlaste poolel veebruaris 1945, jäädes lahingtegevusest kõrvale. Lääs oli siis tugevam ja Türgile oli nii kasulikum.
Läinud nädala kummaline sõjalise riigipöörde katse võinuks olla kiiresti unustatud intsident. Aga toimunu eellugu ja eriti järelmeid vaadeldes saab üha selgemaks, et tegu on nii Ankarale kui Moskvale vajaliku elemendiga suures geopoliitiliste jõuvahekordade nihkes.
Ebaõnnestunud riigipöördekatse järel on Erdoğani valitsus arreteerinud enam kui 6000 sõjaväelast, vallandanud enam kui 50 000 haridustöötajat, politseinikku, enam kui 2000 kohtunikku ja riigiametnikku. Kümned tuhanded akadeemilise eliidi liikmed on saanud maalt lahkumise keelu, et valitsusel oleks aega «hinnata nende võimalikke sidemeid riigipöörajatega».
Kiirus, millega «vaenlaste nimekirjad» kokku pandi ja millega arreteerimised sisuliselt 48 tunni jooksul aset leidsid, on tekitanud eriti Euroopa ametnikes küsimuse, kas valitsus ei olnud mitte sellist aktsiooni varem ette valmistanud. Üha enam selgitaks geopoliitiline kursimuutus Türgi valitsuse käitumist hoopis paremini kui põhjendatud reaktsioon ühe õhtu kummalisele putšikatsele. Konspiratsiooniteooriad on Türgi poliitikat muidugi alati ümbritsenud, ent täna ei saa mööda küsimusest, kas tegu on ikka ainult teooriatega.
Vene meedia kajastas riigipööret ülisuure innu ja põhjalikkusega. Muuhulgas levis uudis, et vene ametnikud hoiatasid Türgi valitsust planeeritava riigipöörde eest. Venelased said infot planeeritava kohta kuulates Süüriast pealt Türgi sõjaväesidet ja muud kommunikatsiooni. Samuti on Teheranis avaldatud, et Iraani kolleegid olid Türgi võimudega pidevas ühenduses kogu putšiöö vältel.
Mõlemad lood lisavad usutavust teooriale, et elemendid Türgi võimuringkondades lasid riigipöördekatsel toimuda, et kasutada seda Türgi eemaletõukamiseks Lääne liitlastest ja NATO liitlaskohustustest ning läheneda Venemaale.
Üks ringkond Türgi poliitikas, kes võidab Erdoğan i suurpuhastusest «ameerikameelsete võimuhaarajate» seas, on Türgi «Euraasia liikumise» toetajad. Paar päeva enne riigipöördekatset saabus Ankarasse Aleksandr Dugin, Euraasia liikumise peaideoloog ja Kremli sage kaastööline konfliktides, kes kohtus vaheldumisi Erdoğani liitlaste ja Türgi eurasianistidega.
Nagu Gruusia ja Ukraina on näidanud, viibib Dugin sageli konfliktide juures, pakkudes Vene uuele ekspansionismile ideoloogilist põhjendust ja korraldab kohalikku aktivistide mobiliseerimist. On täiesti selge, et Venemaa on pidanud Türgi vastu aastaid hübriidsõda ikka sama eesmärgiga mis mujal: tuua Türgi oma geopoliitlisse ruumi ja distantseerida ta Läänest.
Riigipöörde kiire allasurumine, aga eriti selle kummaline läbiviimine tekitab rohkem küsimusi, kui pakub vastuseid. Türgi sõjavägi on viimaste aastakümnete vältel läbi viinud neli edukat riigipööret. Äsjatoimunu erines neist olulisel määral. Pigem nägi see välja läbikukkumisele määratud lavastusena.
Sõjavägi blokeeris Istanbuli sillad. See pakub head telepilti, ent jääb taktikalise eesmärgi mõttes arusaamatuks. Türgi eriüksuse sõdurid, kes tänaseks «on kadunud», ilmusid välja hotellis, kus Erdoğan olevat viibinud, ja laskusid köitega mööda seinu alla, selmet hotell üle võtta. Hävituslennukid lendasid madalalt üle Istanbuli ja Ankara, tankid sõitsid tänavatel, helikopterid ilmutasid ennast, jättes mulje sõjaväe laialdasest osalusest. Sõjaväeakadeemiate kadette kasutati elavjõuna.
Üks rahvusvaheline telejaam hõivati, kuid tal lasti toimuvat edasi kajastada. Twitter ja muu sotsiaalmeedia, mida Erdoğan nii sageli on summutanud, toimis valdavalt edasi. Erdoğan ja tema meeskond saatis mitu mass-SMSi kõigile mobiilikasutajatele, kutsudes neid tänavatele.
Need aktsioonid vajavad eelplaneerimist, ent olid taktikaliselt arusaamatud. Tekitati suur hulk visuaalselt efektseid stseene, mis näitasid, et riigipööre on käimas, kuid tehti väga vähe strateegiliste punktide, institutsioonide ja valitsusliikmete kontrolli alla võtmiseks. Samas pakuti nii meediale kui demonstrantidele kogunemiskohad ja lasti telejaamadel ning sotsiaalmeedial seda kõike takistamatult kajastada.
Ei saa öelda, et Erdoğanil poleks ebaõnnestunud võimuvõtust kasu olnud. Ta on nüüd puhastanud riigiaparaadi tegelikest või kujuteldavatest vaenlastest, legitimiseerinud ja tsentraliseerinud oma võimu kasutades uut laialdast toetust, kaasa arvatud mitmete endiste oponentide seas.
Erdoğan on konsolideerinud oma haarde Türgi riigi üle ja likvideerinud arvamuse, et Türgi sõjavägi on sekulaarse demokraatia valvur. Nii islamistid kui natsionalistid on nüüd Erdoğani poolt. Vaenlane on aga Erdoğani vana liitlane, USAs elav usuliider Fethullah Gülen ja tema liikumine, mida valitsusmeelne meedia ja Türgi ametnikud nimetavad USA ja CIA toetatud vandenõuks Erdoğani vastu.
Nii Saksa kui muud lääneriikide valitsused on tõtanud teatama, et pole tuvastanud mingeid seoseid Güleni ja riigipöörde vahel. Türgi eurasianistid ja Vene meedia kordavad seda narratiivi aga suure mõnuga.
Alates Taksimi väljaku Erdoğani-vastastest demonstratsioonidest 2013. aastal on Türgi liider järk-järgult eemaldunud Lääne kursilt ja otsinud teid natsionalistide ja eurasianistidega leppimiseks. Kui 2008. aastal vangistati grupp sõjaväelasi, kes propageerisid Türgi lahkumist NATOst ja Slaavi-Türgi liitu, siis käesoleva aasta aprillis mõistis Türgi ülemkohus nad õigeks. Kohtunikud, kes nad süüdi mõistsid, on nüüd vallandatud. Nüüd väidetakse, et need kohtunikud olid gülenistid.
Vene -Türgi suhted, mis 2015. aasta novembris, kui Türgi lasi alla vene hävitaja, said ootamatu tagasilöögi, on tegelikult alates 2004. aastast pidevalt soojenenud. Venemaa on aastaid nii varjatult kui avalikult pingutanud, et tuua Türgit «euraasia ruumi».
2004. aasta Putini visiidi ajal Ankarasse saatis teda ei keegi muu kui Dugin, kes on olnud euraasia ideede põhiemissar Türgi eliidi hulgas sest ajast saadik. «Uus Euraasia impeerium ehitatakse fundamentaalsele põhimõttele ühisest vaenlasest: atlantiliste suhete vastsus, strateegiline kontroll USA üle liberaalsete väärtuste vastasus.» Paljud Türgi kemalistid ja rahvuslased näevad eurasianismi alternatiivina nii ELile kui islamismile.
Sõda Süürias ja ISISe tõus muutis kogu regiooni dünaamikat. Venemaa on siin olnud sageli Türgiga vastakuti. Kui Moskva toetas ja relvastas Assadi, joondus Erdoğan Obama ja Läänega ning nõudis Assadi lahkumist. Türgi ja Venemaa suhted hakkasid halvenema ja Putin on vähemalt korra avalikult soovitanud Türgis režiimivahetust.
Vene lennuki allatulistamine sai suhete madalpunktiks. Järgnes venelaste aktiivne surve Türgile. Külmutati 15 miljardi dollariline torujuhtmeprojekt, vene turism Türki lõpetati, majandussuhted külmutati, toetati kurdi separatiste ja Iraagi kurdistani, Türgi ja Vene sõjalised suhted katkestati. Venemaa väidab, et suudab oma uute A2AD võimetega Türgi õhuruumi vajadusel sulgeda. Vene sõjalaevad näitavad pea iga päev jõudu Mustal merel ja Bosporuses teel Sevastoopolist Tartussi. Venelased toetavad aktiivselt rühmitusi, kes kutsuvad üles Türgi-Vene starteegiliseks liiduks.
Türgi proovis lennukiintsidendi järel murda läbi patiseisu suhetes ELiga. Nõuti kiiret viisavabastust, avaldati soovi kiireks liitumiseks ja lubati abi põgenikekriisis. Kevadeks oli selge, et kiiret sõprust Euroopaga ei tule. Nii Türgi sisepoliitika kui Euroopale omase ambivalentsuse tõttu. Euroopa lihtsalt ei mõtle geopoliitiliselt.
Mais astus ELi-suunalist läbimurdekatset juhtinud peaminister Davutoğlu tagasi. Vene meedias, sealhulgas Dugini poolt, on Davutoğlut ammu nimetatud «ameerikameelse vandenõu» osaliseks ja gülenistiks, kes takistab Türgit Venemaale lähenemast. Tagantjärele on selge, et sellega markeeriti ELiga kaubategemiskaitse lõppu.
Juuni lõpus, võib-olla mitte juhuslikult pärast Brexitit, saatis Erdoğan Putinile alandliku kirja ja palus lennuki allatulistamise eest andestust. Päev hiljem toimus Atatürki lennuväljal terroriakt, mille viisid läbi venekeelsed islamivõitlejad. Ankaras kinnistus arvamus, et Türgi vajab Süüria-poliitikas uut lähenemist.
Ma ei taha väita, et riigipöördekatse oli venelaste provokatsioon. Pigem oli see mõne meeleheitele viidud kindrali plaan, millest said varakult teada nii Moskva kui Ankara ning mida siis mõlemad osavalt ära kasutasid. Üsna kummaliseks saab pidada ka seika, et USA välisminister John Kerry viibis 15. juuli ööl Moskvas, et rääkida läbi Vene-USA uut sõjalist koostöölepet Süürias. Türgi riigipöördekatse tugevdab Moskva jutupunkti, et kui USA-l on sõbrad nagu Türgi, siis pigem vajab ta Süürias sõpru nagu Venemaa.
Samal ajal kohtus Dugin kaks tundi enne putšikatset Ankara linnapea Gokcekiga, kes ütles Duginile, et gülenistid koos ameeriklastega on pannud Türgi Venemaaga konflikti ja loonud paralleelriigi... «Me ei mõistnud selle paralleelriigi tugevust ja see oli viga... kuid me ajame selle asja nüüd korda. Esimeseks sammuks saab uus leppimine Venemaaga.» Ka vene lennuki alla tulistanud lendurid olevat gülenistlikud agendid. Dugin ütleb nüüd, et «ameerikameelne» riigipöördekatse olevat olnud viimane võimalus ära hoida Türgi lähenemist Venemaale.
Ilmselt ei saa me niipea teada toimunu telgitaguseid. Siiski tundub, et on kaks võimalust.
Esiteks. Erdoğan teadis riigipöördekatse plaanist ja lasi sellel juhtuda, et saada ettekääne siseriiklikele repressioonidele ja välispoliitilisele kursimuutusele. Teiseks, venelased ja iraanlased teadsid sellest ja kasutasid toimuvat omalaadse reflektiivse kontrolli operatsioonina, mis kokkuvõttes viis samadele tulemustele. Türgi kaugenemisele Läänest.
USA välisminister Kerry teatas juba, et kui Türgi eemaldub demokraatiast, ei saa ta kuuluda NATOsse ja Angela Merkel hoiatas, et kui Türgi taastab surmanuhtluse, ei saa ta pürgida Euroopa Liitu. Türgi on kõrvaldanud veerandi oma kindralitest ja tema sõjaline valmisolek on sellega oluliselt nõrgenenud. Asemele tulevad pigem eurasianistid. Venemaal on olnud hea nädal. Vene lennuki allatulistanud lendurid on välisagentidena arreteeritud ja Putin kohtub Erdoğaniga augusti alguses.