Väikeettevõtja minus on viimastel aastatel olnud riigi peale mitu korda solvunud ja suheldes teiste mikrofirmadega, on mul tunne, et ma ei ole sugugi üksi. Ma ei tea, miks, aga riik näikse justkui arvavat, nagu oleks keskmine väikefirma omanik automaatselt pätt, kes iga hinna eest üritab maksudest hoiduda ja riiki petta.
Väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, mida Eestis on üle 95 protsendi kõigist ettevõtetest, on viimastel aastatel riigilt mitu korda halbu uudiseid saanud. Olgu selleks siis nõue hakata deklareerima kõiki üle 1000 euro ulatuvaid arveid või avastus, et maksuamet käib spordiklubi ees luuramas, kas selle ette pargitud autod kuuluvad era- või juriidilistele isikutele.
Nüüd tahab riik hakata ettevõtjatele töösõitudeks soetatud autosid kleebistega märgistama. Näen juba vaimusilmas kampaaniat «Teata sobimatus kohas parkivast firmaautost», mis läheb kindlasti maksma kena summa maksumaksja raha ja kinnistab stereotüüpi ettevõtjast kui sullerist. See kõik on lihtsalt solvav.
Võib-olla ma olen tõesti naiivne, kui usun, et suurem osa väikeettevõtjatest on tublid ja hakkajad inimesed, kes ajavad innuga oma asja, soovides pakkuda paremat elukvaliteeti endale ja oma perele. Usun, et suurem osa ettevõtjatest on inimesed, kes loovad töökohti (ehk võimalusi neile, kes ise niivõrd ettevõtlikud ei ole ja ettevõtlusega seotud riske võtta ei soovi), edendavad Eesti majandust, ekspordivad ja loovad uut lisandväärtust.
Nii mõnigi neist on tööl 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas. Paljud neist pole ilmselt viimaste aastate jooksul kordagi puhkusel käinud. Või kui nad ametlikult puhkavad, siis tegelikult ajavad ikkagi tööasju. Äkki tasuks mõelda hoopis sellele, kuidas selliseid inimesi rohkem tunnustada, sest ilma nendeta pole Eestil tulevikku.
Muidugi, mitte kõik pole süütud. Olen isegi viimastel aastatel viibinud seltskondades, kus inimesed räägivad uhkusega, kuidas nad maksavad endale miinimumpalka, ja ütlevad irooniliselt, et neil on kodus suur sularahakapp (viidates sellele, et ettevõttest võetakse raha välja, kandes seda pidevalt kassasse makse tasumata). Sageli põhjendatakse mürgiselt, et oma maksude eest ei saa nad ju tagasi nii ehk naa mitte midagi; tihti öeldakse, et maksukoormus on liiga kõrge; aeg-ajalt kuulutatakse, et makse maksavad vaid rumalad.
Ma ei pea sellist käitumist õigeks ja leian, et sellise suhtumisega tuleb võidelda. Olen isegi võidelnud, selgitades vestkuskaaslastele, kuhu nende maksuraha kulub. Nii mõneski seltskonnas on näha, et inimesed on seepeale hakanud mõtlema, et võib-olla polegi nii hea mõte makse üldse mitte maksta. Ehk on siin ka riigil põhjust peeglisse vaadata — äkki oleks hoopis vaja rohkem selgitustööd, mida maksudest saadud rahaga tehakse, ja vähem karistusmeetmeid neile, kes juba niigi makse maksavad.
Autor on mitu aastat tegutsenud väikeettevõtjana ühenaisefirmas.