Juhtkiri: Trumpi teine tulemine (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile lõppes Clevelandis Vabariikliku Partei neljapäevane konvent, mille suur kulminatsioon oli nende presidendikandidaadi, miljardär Donald Trumpi kõne. Järgmisel nädalal kogunevad Philadelphiasse oma platvormi ja presidendikandidaati kinnitama vabariiklaste vastasmängijad ehk Demokraatliku Partei esindajad. Parteide konvendid on vaheetapid, enne kui presidendivalimiste karussell Ühendriikides sügisel uuesti pöörlema hakkab.
Milline oli siis vabariiklaste põhisõnum? Konvendil ülesastujad panid nelja päeva jooksul rõhu vabariiklaste vanale trumbile ehk välis- ja kaitsepoliitikale ehk sellele, et just nemad ja Donald Trump kaitseksid Ameerika Ühendriike sise- ja välisohtude eest paremini kui demokraadid ning Hillary Clinton.
Aprillis, ilmselt kannustatuna peadpööritavast edust vabariiklaste eelvalimistel, tutvustas Trump oma vaateid välispoliitikale, mis olid võhiklikud ja kohati rumalad. Kui eelvalimistel ei kuulunud välispoliitika olulisemate teemade hulka, siis sinna võib see tõusta juba Clintoni-Trumpi sügisestel debattidel.
Vabariiklaste konvent demonstreeris jätkuvat lõhet nende leeris, alustades sellest, et demonstratiivselt loobusid osalemisest Bushid – nii ekspresidendid Bush vanem ja noorem kui ka eelvalimistel kõrbenud Jeb Bush – ning vabariiklaste presidendikandidaat 2012. aastal Mitt Romney, kelle pihta Trump oli eelvalimistel heitnud kõik talle käepärast olnud süüdistused ja solvangud.
Trumpi enda toetus parteikaaslaste hulgas on praegu 70 protsendi juures, kui harilikult on partei presidendikandidaadi oma üle 90 protsendi. Trumpi vastu kogunesid Clevelandi meelt avaldama ka tuhanded inimesed, kellele on tema kandidatuur vastuvõetamatu. On selge, et Trump lõhestab, mitte ei ühenda.
Donald Trumpi puhul on raske öelda, kui siirad tema presidendikampaania jooksul tehtud väljaütlemised tegelikult on, sest siirust on temas vähe. Tema varasemaid väljaütlemisi arvesse võttes pole ta ilmselt ka oma «vabariikluses» siiras, kuid ta tunneb suurepäraselt Ameerika ühiskonnas levivaid meeleolusid ja sedagi, et paljudel on groteskseks muutunud poliitilisest korrektsusest ning poliitikute suust kostuvast mitte-midagi-tähendavast ja mitte-kuhugi-viivast paljusõnalisest jutuvadast kõrini.
Trump on neid tendentse seni virtuoosselt ära kasutanud. Tema jultunud ja tahumatu kõnepruuk on olnud tema senise edu valem ning kaasa tõmmanud enamuse ehk valge töölisklassi esindajad.
Põhimõtteliselt algab tulevast nädalast Ameerika presidendivalimistel kõik otsast peale. Demokraatide eelvalimistel, kus Clintoni põhiline oponent oli Bernie Sanders, hoiduti isiklikest rünnakutest. Vastasseisus Trumpi ja Clintoni vahel lastakse aga eeldatavasti käiku kõik käepärased vahendid ning see, kes sellest heitlusest lõpuks välja tuleb, on ettearvamatu. Reaalsed võidušansid on kahtlemata ka Donald Trumpil.