Juhtkiri: Nice’i tragöödia jõudis meieni (9)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eelmisel nädalal rabas tervet maailma 14. juunil, Prantsuse rahvuspühal Bastille päeval Nice’is islamiäärmuslase korraldatud terrorirünnak, mis on praeguseks nõudnud 84 inimelu. Enam kui pooled hukkunutest ja kannatada saanutest olid välisriikide kodanikud ning nagu me nüüdseks teame, kaotasid elu ka kaks meie kaasmaalast. Rahvusvaheline terrorism ja selle tagajärjed on esmakordselt meid sedavõrd rängalt tabanud, et toonud leina ja mure Eestimaa peredesse.

Viimase aja terrorirünnakutes Pariisis, Brüsselis, Istanbulis ja viimati Nice’is on kannatanud paljude riikide kodanikud. See annab ühest küljest tunnistust sellest, et tänapäevases piirideta maailmas on oht lähemal kui kunagi varem, kuid teisalt tähendaks harjumuspärasest elukorraldusest loobumine terroristide võitu ning meie taandumist hirmu ja kurjuse ees.

Nice’i kohutava veretöö ohvrid ja lähedased on ära teeninud kogu kaastunde, mida meil nende toetuseks rasketel tundidel pakkuda on. Empaatiavõime võõra tragöödia suhtes on inimlikkuse mõõdupuu. Me ei tohiks seda mitte kunagi unustada, kuna vastasel korral võime ise raskes olukorras kaotada moraalse õiguse teiste mõistvale kaastundele.

Kaastunne ja selle avaldamine räägib palju erinevate riikide poliitikute, teiste seas meie endi omade kohta. Näha sedavõrd lähestikku riigipea leinaavaldusi ja uudiseid ennastunustavalt õhukitarri mängivast presidendist, muutub paraku küsitavaks seesuguste avalduste siirus.

Nagu varasemadki säärased tragöödiad, demonstreerivad ka Nice’i järelsündmused seda, et teatud poliitilised jõud üritavad juhtunut poliitilise kasu nimel ära kasutada, asudes kohe retoorilistele rünnakutele. Jutt ei käi mitte ainult Lääne-Euroopa poliitikutest, nagu Marine Le Pen või Geert Wilders, kes ongi oma poliitilise platvormi sellistele rünnakutele ja inimeste hirmutamisele üles ehitanud, vaid ka riigikogus esindust omavast EKREst ja erakonna esimehest Mart Helmest.

See ei ole õige aeg õõnsateks demagoogilisteks rünnakuteks ja selliste õnnetuste pealt poliitilise kasu lõikamise püüd on tõlgendatav vaid poliitilise oportunismina. Ükski kõveramuutus valimistevahelisel erakondade toetusküsitlusel ei õigusta põhimõttelagedust.

Terrorirünnakud Nice’is, Pariisis ja Brüsselis on pakkunud ridamisi mõtlemiskohti Euroopa ametkondadele, kes vastutavad sisejulgeoleku eest. Tehtud vigadest tuleb edaspidi õppida. See kehtib ka Eesti välisministeeriumi kohta, mille esindajad saatsid avalikkusele Nice’i rünnaku järel pikalt mitmetimõistetavaid sõnumeid.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles