Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Viivi Luik: pildi ilu rikkumise paratamatus

36
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Viivi Luik | FOTO: Peeter Langovits

Euroopa poliitikute reaktsioonid Prantsuse rahvuspüha ehk prantsuse revolutsiooni aastapäeva tähistamise veriselt lõppenud pidustustele Nice`is ja muudele Nice'i veretööle eelnenud terroriaktidele tuletasid meelde loo, mis juhtus kunagi ühe lapsega ja mida ta noormehena kord sõpradele jutustas, kirjutab kirjanik Viivi Luik.

Nüüd lühidalt see lugu:

Oli särav suvepäev, üks nendest, mis jääb igaveseks meelde. Päike paistis, pilved rändasid, aasalilled lõhnasid, jõe ääres suure puu all istus nelja- aastase poisi noor ja võluv, valges kleidis ema ja luges süvenenult raamatut.

Hirv ojal jõi ja kägu kukkus ra`al...

Puu roheline vari langes jõele ja ahvatles väikest printsi salaja vette hiilima. Kohe, kui ta sügavasse rohekasmusta vette astus, ta ka uppuma hakkas.

Kuna ta ei tahtnud rikkuda pildi ilu, püüdis ta uppuda võimalikult vaikselt.

Hääletu uppumine oleks ehk õnnestunudki, kui põõsa tagant poleks ilmunud kalameest, kes poisi veest välja tõmbas, kaldale viskas ja tagasi põõsasse kadus.

Kogu see stseen toimus kiiresti ja vaikselt, nii et täielikult raamatule pühendunud ema ei saanudki kunagi teada, mis ta selja taga toimus. Ega tea tänini. Pildi ilu jäi küll rikkumata, kuid pildile lisandus teatav võikusevarjund.

Tekib näiliselt kohatu, kuid sisuliselt paratamatu paralleel Euroopa poliitikutega, kes praegu viimse võimaluseni vaikivad ja olukorda pehmendavad ning on valmis kogu kupatusega põhja minema, peaasi et pildi ilu jääks rikkumata. Võtmata teadmiseks, et ka hääletu uppuja muudab pealtnäha kui tahes ilusa pildi võikaks.

Saul Bellow'l on romaan «Dekaani detsember», kus tegevus toimub põhiliselt Ceaușescu-aegses Rumeenias, kus valitseb Ida-Euroopale omane puudus ja hallus. Kus suure vaevaga, letialuste tutvuste kaudu hangitakse Ameerika külalisele prae jaoks tükk liha, mis hankimise vaeva tõttu omandab külalise suus ohvriliha maitse. Romaani peategelane, Ameerika professor, mõtiskleb, mida oleks Läänel Ida-Euroopale anda. Ja jõuab järeldusele, et mitte midagi peale supermarketite.

Euroopa pildi ilu, meie maailmapildi ilu on aegamööda muutunud. On pea peale pöördunud. Poliitikud, kes arvavad, et see ilu on ikka veel alles ja kes seda rikkuda kardavad, räägivad kõigile pähe kulunud ja mitte kedagi huvitavate sõnadega demokraatiast, euroopalikest väärtustest, vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, sest need sõnad on juba suhu kulunud, nii on räägitud prantsuse revolutsioonist peale, nii rääkides kindlustatakse ikka veel karjäärikest ja parandatakse staatusekest.

Millest tahes ka kõrgetest kõnetoolidest ei räägita, mida tahes ka pildi ilu all ei mõelda, ikkagi pakutakse välja ainult üht: võrdsuseideoloogiat ja supermarketit. Kusjuures võrdsus, mida pakutakse, on pea peale pööratud võrdsus.

Siin tekibki põhiküsimus. Küsimus, miks, millal ja kuidas, läks kaotsi vahet tegemise võime.

See teema vajaks pikka ja põhjalikku analüüsi, kuid parem lühidalt, kui üldse mitte. Sellestsamast asjast, küll pisut teise nurga alt, räägib muide Mihkel Mutt oma essees «Joseph Knechti lootuste luhtumine (neoinfantiilsusest)» Loomingus nr. 10, 2015, mida soovitan lugeda neil, kes seda veel lugenud ei ole.

Samuti on samale teemale pühendatud Jüri Reinvere «Vabadus olla rumal», Sirp 03.06, 2016, mille pealkiri ainuüksi ütleb palju ära.

Muidugimõista on igas ühiskonnas ja igal ajal inimesi, kes ei allu ajupesule ja kes kannavad inimsuse lippu kõigest hoolimata. Aga kusagil on kriitiline piir.

Prantsuse revolutsiooni üllas märksõna vabadus on mingil põhjusel pöördunud pea peale ja muutunud vabaduseks olla rumal. Lapse õigused, mille eest edumeelsed inimesed kunagi jõudu säästmata võitlesid, on muutunud infantiilsuse võidukäiguks, lapsikuse terroriks.

Mis on lahti haridusega, kui see toodab üha suuremaid hulki tasalülitatud inimesi, kes on võimelised kordama ainult kulunud loosungeid?

Venemaal, Puna-Hiinas ja Põhja-Koreas on omad loosungid ja omad pildid, mille ilu ei tohi rikkuda. Kuid ka Lääs on märkamatult liikunud loosungite poole. Mis tähendab ajatute väärtuste tahtlikku devalveerimist, nende muutmist iseenese paroodiaks.

Muidugimõista on igas ühiskonnas ja igal ajal inimesi, kes ei allu ajupesule ja kes kannavad inimsuse lippu kõigest hoolimata. Aga kusagil on kriitiline piir.

Miks imestada, et USAs on nii palju Donald Trumpi toetajaid, kui ühiskond on aastakümneid kõik teinud selleks, et vahet tegemise võimet nüristada ja välja suretada. Kui inimestele on aastakümneid pähe taotud võrdsuse ideoloogiat, siis pole mõtet imestada, kui tekib tõug, kes ei suudagi enam vahet teha õigel ja vääral, ehtsal ja võltsil, ilusal ja inetul, tõel ja valel.

Kui oma peaga mõtlev inimene eluaeg kogeb, kuidas musta räägitakse valgeks ja tõde pööratakse pea peale, siis ta kas satub segadusse, muutub depressiivseks või siis vastupidi, õpib ära lihtsad karjääritegemise nõksud ja asub neidsamu valelikke loosungeid kordama.

Maailma raamatupoodide müügilaudu katab üha paksem kõntsakiht, mida ikka veel nimetatakse raamatuteks. Sinna hulka eksib ka üksikuid pärisraamatuid, kuid kuna vahetegemise võime puudub, koheldakse kõiki võrdselt. Kõik maailma lavad on täis lauljaid, kel pole muusikast õrna aimugi, kuid kuna rahval on kadunud vahetegemise võime ja mälu, siis puuduvad ka hindamiskriteeriumid ja kõik on hea, mis pakutakse.

Sama lugu on kunstiga. Ei ole tarvis kaugele minnagi. Siinsamas Tallinnas ujub Kadrioru tiigis terve tänavuse suve mingi mõttetu rahvusvaheline kola, mida nimetatakse uhkelt kunstinäituseks ja määritakse inimestele pähe kui moodsat kunsti. Mis omakorda devalveerib moodsat kunsti, ja kaotab piiri andetu ja andeka vahel. Samas murravad kõrgelt  haritud, kunsti hinnata oskavad ja elus edasi jõudnud noored inimesed tiigi ääres kõndides käsi ja küsivad, kas tõesti see kola jääbki terveks suveks tiiki reostama. Kuid kes neid kuulab?! Nende hääl ei jõua kuhugi.

Sama lugu on Haapsalu Kuursaali ümbruses, kus meres ujub mingi infantiilne kola. Sealgi küsitakse, mis see on ja milleks, kuid küsijate häält ei kuula keegi.

Küsijaid õnneks siiski on.

Näited on pärit kultuurivaldkonnast, kuid täpselt seesama vahet tegemise võime puudumine torkab silma igal alal, kõigis elusfäärides.

Pole midagi parata, viimane aeg on purustada pildi ilu ja vaadata, mis tegelikult toimub.

Tänavu ilmus Münchenis Thilo Sarrazini uus raamat «Wunschdenken» ehk «Soovmõtlemine». Toon lõpetuseks sealt kolm tsitaati, mida palun mitte lugemata jätta.

Esimene:

«Haridus peaks inimest kriitikavõimelisemaks, vaimselt sõltumatumaks ja üleüldse paremaks tegema. Seni, kuni haridus inimestevahelisi erinevusi tugevdab ja välja toob, räägivad tema tulemused võrdsuse-idee vastu.»

Teine:

«Võrdsusideoloogia on huvitatud eelkõige sellest, kuidas haritud ühiskonnakihtidesse kuuluvate vanemate lapsi nende arengus takistada võiks, ja palju vähem sellest, kuidas vähemharitud ühiskonnakihtidesse kuuluvate vanemate laste nõrkusi parandada ja neid arengus järele aidata. Kuid iialgi ei ole võimalik takistada seda, et andekamad, auahnemad ja töökamad elus edukamad on. Seepärast ei suuda võrdsusideoloogiast kantud hariduspoliitika ka mitte kauges tulevikus oma eesmärki saavutada, kuid kahju teha  suudab see küll.»

Kolmas, viimane tsitaat:

«Juba täna näeme hirmuäratavaid auke juhtivate poliitikute hariduses. Selle all ei ole siin mõeldud mitte relatiivsusteooria ebapiisavat mõistmist või orienteerumatust moodsa rahanduspoliitika üksikasjades, vaid räigeid auke ajaloo- või evolutsioonialastes teadmistes. Mitte ainult rahva enamuse poliitiliste ja ühiskondlike debattide tase langeb, vaid ka meedia, poliitika ja majanduse esindajatel puuduvad elementaarsed teadmised maailmast.»

Tagasi üles