Eesti tööandjate panus oma töötajate töötervishoidu on piinlikult pisike, 18 korda madalam võrreldes Rootsi tööandjate investeeringutega oma töötajate hea tervise tagamisse. Oluline on märgata, et rahaline investeering pole ainus võimalus heade töötingimuste loomiseks, töötajate heaolu tagamiseks ja tervise hoidmiseks.
Mõne asutuse juhtkonna kindla veendumuse kohaselt on töötajate tervis hoitud, kui kontoris on pehme mööbel, mille nurkade vastu end siniseks komistada pole võimalik, või kui alluvatel puudub võimalus igapäevatööd tehes mõne tervistkahjustava kemikaali käitlemisega oma eluiga lühendada. Töötervishoiu tagamine tähendab aga sootuks laiemat kontseptsiooni ja töötaja tervist säästvate olude tagamisel võiks senisest rohkem tähelepanu pöörata ka psühhosotsiaalsetele ohuteguritele.
Stressi allikaid ei ole nii lihtne tähele panna, mistõttu pingete tekitamine toimub varjatud kujul. Tõsiasi on aga see, et 50–60 protsenti kõikidest töölt puudutud päevadest on seotud tööstressiga.
Ühendkuningriigi tööohutuse ja töötervishoiu ameti arvutuste kohaselt oli tööstressist põhjustatud puudutud tööpäevade arv seal aastal 2009 hinnanguliselt 9,8 miljonit tööpäeva. Euroopa Liidu liikmesriikidele tähendavad tööstressist tingitud puudumised SKT vähenemist 2,6–3,8% võrra aastas. Need ja teisedki näitajad peaks olema tegudele asumiseks piisav põhjus. Meie oma statistika puudumine ei tähenda, et probleemi poleks.
Keskendutakse töövahendite ohutusnõuetele, aga psühholoogilised ohutegurid on tähelepanu alt välja jäänud. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) kohustab tööandjat viima läbi töökeskkonna riskianalüüsi, selgitama välja töökeskkonna ohutegurid ning seejärel koostama kirjaliku tegevuskava, rakendamaks ennetusabinõusid terviseriski vältimiseks. Samuti kohustab seadus tööandjat töötajaid neist tervist kahjustavatest ohuteguritest teavitama.
Kui aga tervist kahjustavaks ohuteguriks organisatsioonis on selle despoodist juht ise, mis siis? Piinled ja kannatad türanlike juhtimisvõtete all, kuni ühe tavapärase arstliku kontrolli käigus saad diagnoosi: pahaloomuline kasvaja?
Tervishoiuameti 2008. aastal avaldatud infomaterjal «Tööstress ja vähk» toob välja teadlaste tõestatud seose stressimehhanismide ja vähkkasvaja vahel. Rootsis aastatel 1990–2004 läbi viidud uuring tõestas, et naised vanuses 30–50 a, kelle töö on stressirohke, haigestuvad rinnavähki 30 protsenti sagedamini. Keskmiselt on tugeva tööstressi all kannatajate kulutused tervishoiuteenustele 50 protsenti suuremad võrreldes stressi harva või üldse mitte kogenud töötajatega. See on kulukas nii tööandjale kui ka riigile, seega on heaolu tagamine meie kõigi ühine huvi.
Rahvusvaheline väljaanne International Journal of Stress Management esitleb kõige tavapärasema tööstressi põhjustajana ülemuse-alluva vahelisi konfliktseid suhteid. Ülemuse kuritahtlikul käitumisel on märkimisväärne mõju alluvate tervisenäitajatele.
Baltimaade tööelu baromeetri andmetel on 18 protsenti eestlasi hädas konfliktsete suhetega oma ülemusega. EBSis on uuritud konfliktiolukordi Eesti organisatsioonides ja tulemused kõnelevad endiselt oskamatusest ja soovimatusest lahkhelisid lahendada, mistõttu on konfliktide tagajärjeks 43 protsendil juhtudel töötaja enda algatusel lahkumine või vallandamine.
Töötajatele terviseriski kujutav ülemus on ebastabiilne ja oma emotsioone halvasti kontrolliv kiuslik inimene. Oskamatus olla ja vimma täis loomus paneb mõne juhi oma alluvatele ebarealistlike tähtaegadega tööülesandeid jagama, teise vaenulik suhtumine aga avaldub alluva avalikus häbistamises, kolmas väljendab ebasõbralikkust lihtlabase ignoreerimise teel (ei vastata kirjadele, telefonile, kuigi tööülesande sooritamine kiiremas korras ülemusepoolset nõusolekut vajaks), et saaks hiljem tegemata asju ette heita, kuigi alluval otsuste langetamiseks ehk volitusigi pole.
Pahatahtlik boss võib soovi korral suure skandaali teha ka pelgalt komaveast tekstis, jättes samal ajal tähelepanuta teise kolleegi koolieeliku kirjavigu meenutavad arvukad apsakad asutuse kodulehel.
Keeruline on leida töökuulutust, milles puuduks ametisse sobivale inimesele pandud ootus olla hea pingetaluvusega. Miks on tervistkahjustav ja ülearu pingeline töökeskkond normiks saamas? Leidub ehk alternatiivseid meetodeid töö tegemiseks ja võimalusi stressorite kõrvaldamiseks, et inimesed ei peaks enesestmõistetavalt pidevat «kõrgepinget» oma tööalases tegevuses taluma? Suurepärased töötulemused on justkui enesestmõistetavad, kuid sama suurepäraste töötingimuste loomise vajadus kipub tagaplaanile jääma.
TTOS § 3 lõige 2 ütleb siiski üheselt mõistetavalt ja selgelt välja, et töökeskkonnas toimiv ei või ohustada töötaja elu ega tervist. Kui see seaduses kirjasolev ei ole täiskasvanud inimestele piisavalt selge, siis mis «vits» aitaks? Kuidas juurutada arusaama, et silmale raskestimärgatavate vigastuste, haavandite ja marrastuste tekitamine paralüseerib kogu organisatsiooni (ka riigi) tegevust? Kas selgus, et vaimne terror kasvatab kogu tegevuses kõikvõimalike ressursside ülemäärast kulumist, saaks siis levida, kui sõklad saaks teradest eraldatud avalikku häbiposti panemisega?
Kui meie inimeste vaimset tervist aitaks paremini kaitsta probleemseid tööandjaid kommenteerida võimaldav avalik nimekiri (midagi justiitsministeeriumi loodud ja palju vaidlusi tekitanud nn rongaisade ja -emade distsiplineerimiseks loodud veebilehekülje sarnast), siis hääletaksin selle poolt.