Kalle Muuli: pimesikumäng
2. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu läheb vastu ühele oma ajaloo suurimale avantüürile, kui ta presidendi vastuseisust hoolimata püüab muuta oma palgaseadust. Avantüür seisneb selles, et saamahimu ei taha lubada riigikogul palgatõusust loobuda isegi majanduskriisi ajal, aga loomulikult ei leidu rahvasaadikut, kes julgeks tunnistada: «Armsad valijad, ma olen nii ahne, et tahan kogu riigikogu mainega riskides säilitada ebaõiglast palgasüsteemi, mis tõstab minu palka ka keset kõige suuremat viletsust. Jäägu või lapsed koolitoiduta ja vastsündinute isad isapuhkuseta, aga minu 60 000-kroonine palk peab tõusma!»
Ei, ausa jutu asemel käib riigikogus juba kevadest saadik pimesikumäng. Mängu mõte on see, et riigikogu võtab oma palga külmutamise seaduse vastu, teades juba ette, et president jätab selle välja kuulutamata, sest põhiseadus keelab riigikogul oma palgaseadust sama koosseisu jaoks muuta. Ja kui seadus teist korda riigikogust presidendini jõuab, läheb see riigikohtusse, kust tuleb tõenäoliselt samuti eitav vastus. Siis võivad rahvaesindajad endale vastu rinda taguda: me olime valmis eneseohverduseks, aga näete, põhiseadus, president ja riigikohus ei luba.
Tegelikult on põhiseadus ainult ettekääne. Kui riigikogul oleks tõsine tahe oma palka vähendada, siis oleks ta algatanud juba ammu põhiseaduse kiireloomulise muutmise. Selleks on vaja nelja viiendiku riigikogu liikmete tahet ja umbes pooleaastast protseduuri. Aga seda ei tehtud ega tehta sellepärast, et praegust põhiseaduse sätet on riigikogule just niisugusel kujul hirmsasti vaja, et varjata selle taha oma soovimatust palgatõusust loobuda.
Muidugi, kui tahta, siis saavad riigikogu liikmed oma palga külmutada ka hulga lihtsamini. Selleks pole vaja muud, kui võtta leht paberit ja kirjutada raamatupidamisele avaldus: palun mitte tõsta minu palka ja kogu minu praegusest palgast ülejääv summa kanda riigieelarvesse. Nii lihtne see ongi – ei mingit teist ega kolmandat lugemist, iga riigikogu liige saab seda teha kohe ja see on täiesti kooskõlas põhiseadusega.
Kui aga riigikogu jätkab praegust silmakirjalikku seadusetegemise etendust, siis peab ta arvestama uue aasta algul väga tõsiste tagajärgedega. Uskuge mind, seni veel lugupeetud rahvasaadikud, see mõni tuhat krooni palgalisa ei tasu ära seda kahju, mida te teete parlamendi mainele. Ega ka seda häbi, kui te peate nädalate kaupa iga päev telekaamera või diktofoni ees vastama küsimusele, miks teie, kes te nii hirmsasti tahtsite seadusega oma palka külmutada, ei ole veel kirjutanud raamatupidamisele avaldust palgatõusust loobumise kohta.