Sel reedel Sirbis: liidud-lahutused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MIKKO LAGERSPETZ: Valus kukkumine reaalsusse
Brittide rahvahääletus ELi liikmesuse küsimuses päädis üllatava ja napi tulemusega. Kõige suuremaks ehmatuseks on aga nii briti valijatele kui ülejäänud ELi liikmetele referendumijärgsetel päevadel ilmsiks tulnud peataolek: Brexiti pooldajatel puudub nii plaan eelseisvateks lahkumisläbirääkimisteks kui ka tahe neid juhtima asuda. Referendumil ei valitud kahe tulevikuplaani vahel, vaid otsustavaks said lahkumise pooldajate pakutud ebamäärased kujundid iseseisvuse taastamisest, bürokraatia kahandamisest, välismaalaste tõrjumisest ja rahva vastuseisust eliidile. Üks nähtavamatest lubadustest, ELi liikmemaksuks kasutatud raha suunamine Briti tervishoiusüsteemi osutus aga blufiks juba hääletusele järgnenud päeval.
MARTIN AIDNIK: Euroopa Liit oma praegusel kujul vääriski vastulööki
Vastupidiselt paljudele ennustustele langes brittide valik Brexiti kasuks. Saareriigi elanike otsus toob kaasa ELiga hüvastijätmise. Selline eraldumine on mõlema ühenduse ajaloos esmakordne. Brexiti järel on avalikkuses kanda kinnitanud ksenofoobia, mille ohvriteks on langenud nii idaeurooplased kui ka moslemid. Üldises meeleolus annavad tooni segadus, teadmatus ja pettumus. Brexiti pooldajatel puudub strateegia EList lahkumiseks. Nii on ka võitnud osapool üle läinud «tasa ja targu» retoorikale, rõhutades, et esialgu midagi väga ei muutu.
KAAREL TARAND: Ummiktee vajub unustusse
Aeg näitab, kas Ühendkuningriigi euroreferendumist saab pöördepunkt vabade ühiskondade võimukorralduses ja kakskümmend aastat võiduteed marssinud poliitiline klass ehk nn kutselised poliitikud taanduvad oma õiguspärasele kohale juhtimissüsteemis, teisisõnu kaovad pildi esiplaanilt. Esimesed rahvahääletusjärgsed märgid näitavad, et saareriigi poliitilises juhtkonnas puuduvad riigimehed, kes oleksid valmis tões ja vaimus rahva tahet (täpsemalt napi enamuse türanniat) ellu viima. Vastutusest on end distantseerinud peaaegu kogu poliitiline eliit. See on poliittehnoloogilistele mängudele spetsialiseerunud seltskonna puhul ka loomulik, sest Euroopa Liidust lahkujate ülekaal rahvahääletusel oli ju tühine ning võib olla nüüdseks muutunud vähemuse tahteks.
JAAK ALLIK: Impeeriumi lõpu kaja
Sergi Plohhi, Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp. Inglise keelest tõlkinud Toomas Taul, toimetanud Leino Pahtma. Kujundanud Heino Prunsvelt. Varrak 2016, 382 lk.
Venemaal sündinud ja Ukrainas kasvanud Harvardi ülikooli Ukraina ajaloo õppetooli juhataja Sergi Plohhi (sünd 1957) raamat NSV Liidu eksistentsi viimasest kuuest kuust (1991. aasta juulist detsembrini) on ilmumisaasta (2014) järgi otsustades kirja pandud enne Maidanil 2014. aasta veebruaris käivitunud sündmuste rida ning ka enne Euroopa Liidu olemasolu tõsiselt ohustavate kriiside kumuleerumist. Plohhi on keskendunud oma uurimuses NSV Liidu lagunemise põhjustele ning on leidnud need just Venemaa ja Ukraina suhetest. Raamatus tehtud tähelepanekute väärtus on kahtlemata ajas vaid kasvanud ning teose eesti keeles väljaandmine igati õigustatud.
JAAN KAPLINSKI: Eesti suurel malelaual
Läänel ei paista olevat täit selgust, mida nad õieti tahavad. Kas lihtsalt Venemaa vaoshoidmist, täielikku võitu uues külmas sõjas, piiratud sõjalist konflikti, Venemaa lagunemist mitmeks riigiks või mõjusfääride ümbermängimist Euraasias.
Lugedes Saksa Abwehri ülema admiral Canarise elulugu sain äkki aru ühest lihtsast asjast. Nimelt sellest, et II ilmasõjas ei sõdinud ei Nõukogude Liit ega lääneliitlased mitte natsismi, vaid Saksamaa hegemooniapüüdluste vastu. Lääneliitlastele oli Hitler ja tema kamp suurepärane propagandistlik causa belli, kuid Hitleri vastase opositsiooni toetamist välditi. Canarise ja tema liitlaste katsete kohta Läänes mõistmist ja tuge leida ütles keegi diplomaat otse, et sõjaväelaste võim oleks hullem kui natside oma. Hitleri megalomaania ja liitlaste sõjaline võimekus tegid pikaks ajaks, võibolla igaveseks lõpu võimalusele, et Saksamaast saaks Euraasias hegemoon, suure riigi või riikide bloki liider, mis võiks olla Ühendriikidele tõsine konkurent, isegi vastane.
MIHHAIL TRUNIN: Nadežda Savtšenko, majandus ja Brexitit tervitav Aleksandr Zahhartšenko: mida on Ukraina kohta tänavu kirjutanud Vene meedia
Ukraina on jäänud endiselt Vene meedia vaatevälja, kuigi nii Kremli propaganda aktiivsus kui ka kvaliteetajakirjandust esindavate väljaannete huvi naaberriigi vastu on mõnevõrra vähenenud.
Venemaa võimud (ja koos nendega riigipropaganda) muutsid 2015. aasta lõpul, tegelikult alates juba 2014. kevadest, ootamatult «välisvaenlase» kuju: Ukraina asemele tuli algul Süüria (president Bashshār al-Asadi toetav Venemaa alustas ametlike avalduste kohaselt pommirünnakuid Islamiriigi territooriumile, kuigi peaaegu kohe ilmusid ajakirjandusse teated selle kohta, et Vene lennuvägi pommitab ka al-Asadi vastu sõdiva ning USA ja Euroopa Liidu toetatava Süüria Vaba Armee positsioone), seejärel aga Vene lennuki alla tulistanud Türgi (Türgi ja Venemaa leppimine algas vähem kui kuu aega tagasi). Käesolevas ülevaates on vaadeldud tänavu päevakorras olnud Ukrainaga seotud peamisi teemasid ning seda, kuidas on neid käsitlenud Venemaa massiteabevahendid.
JAANUS PIIRSALU: Kas väikesel Veral on nüüdis-Ukrainas rohkem lootust?
Nõukogude Liidu perestroikaaja üks kuulsamaid filme oli «Väike Vera», kus esimest korda nõukogude kinos näidati suguakti. Aga see ei olnud seal filmis muidugi kõige olulisem. See oli film tüüpilise tööstuslinna inimeste lootusetust elust, mis nüüd tagantjärele üle vaadates tundub veelgi masendavam kui kunagi nooruses.
«See oli sisuliselt dokumentaalfilm Mariupoli linna elust,» ütles Sergei Pahhomenko, kes on kogu elu elanud selles Aasovi mere äärses suures Ukraina tööstus- ja sadamalinnas. Ta töötab Mariupoli ülikoolis rahvusvaheliste suhete õppejõuna.
VAHUR MADE: Presidendi biograafiast ja bareljeefist
Timothy J. Colton, Jeltsin. Elu. Tõlkinud Vallo Kask, toimetanud Kati Allmäe. Pegasus, 2016. 613 lk.
Timothy J. Colton on tunnustatud Venemaa-uurija, kes kuulub sellesse Ameerika Ühendriikide sovetoloogiajärgsesse 1990. aastate teadlaste põlvkonda, kelle silmis liikus Venemaa tollal järjest vabama ühiskonna ja jõukama majanduse suunas. Coltoni uurimuste teemaks ongi olnud peamiselt Venemaa tärkavad demokraatlikud institutsioonid, valimised, sh venelaste valimiskäitumine, parteid, kohaliku võimutasandi toimimine ja tsiviil-militaarsuhted. Colton kuulub eksperdina Carnegie Fondi ellu kutsutud USA ja Venemaa suhete tulevikku analüüsivasse töörühma.
JAAK VALGE: Venemaast, lõbusalt
Artemi Troitski, Vene karmageddon. Tõlkinud Ülar Lauk. Kujundanud Villu Koskaru. Tänapäev, 2016. 228 lk.
Mu poeg nägi Artemi Troitski pilti tema raamatu kaanel ning küsis, kas see olen mina. Küllap tunduvad lastele kõik habetunud, kõhnemad ja prillidega mehed üsna ühte nägu. Olen tõepoolest Troitskiga ühel aastal sündinud ning julgen arvata, et kujunemisaastatel olid ka meie hoiakud ilmselt väga sarnased: ka mina pidasin lugu Strugatskite jutustustest ja Tarkovski filmidest, austasin dissidente ja Nõukogude Liidust põgenejaid ning mängisin mõttega, kuidas ise Nõukogudemaalt lahkuda.
REET VARBLANE: Uue põlvkonna ettevõtja misjonärlik algatus
Ukraina kultuurist rääkides on peetud silmas kas pealinna Kiievit, ülikoolilinna Harkivit, läänepoolset Lvivi või ka väga erilise atmosfääriga Odessat. Donbassi teati ainult kui strateegiliselt tähtsat tööstuspiirkonda. Aga just Donetskisse loodi 2010. aastal nüüdiskultuuriplatvorm Izolyatsia, millel oli üsna algusest peale rahvusvaheliselt avar haare ja õige pea ka tõsiseltvõetav maine.
ANNELI MIHKELEV: Kuidas on tehtud Paavo Matsini „Gogoli disko“?
Eesti ja Ukraina kirjandussuhted ei ole just väga aktiivsed, kuid Ukrainast pärit maailmakirjanduse klassik Nikolai Gogol pole Eesti lugejaile tänu kooliprogrammile kaugeltki tundmatu. Aeg-ajalt ilmub Gogol ikka ja jälle eesti kirjandust elavdama.
Paavo Matsini 2015. aastal ilmunud romaan «Gogoli disko» sisaldab viidet umbes 200 aasta taha, sest just siis elas ukraina-vene kirjanik Nikolai Gogol (1809–1852), Matsini romaani keskne tegelane.
Tallinn, mul kallim! Merle Karro-Kalberg intervjueerib Tallinna peaarhitekti Endrik Mändi.
ENDRIK MÄND: «Ma usun, et praegu luuakse linlikku elukeskkonda mõtestatumalt kui kümme aastat tagasi.»
JÜRI KOLK: Argitraagika. Infiltratsioon
Hoidku pime õnn ja kaine mõistus teid positiivse mõtlemise eest! Positiivne mõtlemine toob kaela suure häda. Mis oleks saanud Hansust ja Gretest, eriti Hansust, kui Grete oleks mõelnud positiivselt? «Vaat kui tore, siin vedeleb üks pealuu! Inimesed on nii vahvad, koguvad imelikke asju. [---] Äkki saaksime siia jääda?! Oh, see oleks äge.» Nii võiks mõelda väike Grete ja tema julge unistus, tema esimene suur pealehakkamine – jääda võõra vanaemakese juurde – saakski teoks. Selles mõttes on positiivne ellusuhtumine äärmiselt võimas – asjad hakkavad juhtuma. Hansuke süüakse ära; kitsetalled teevad hundile ukse lahti, ilma et too peaks hääle peenemaks tegema; te võtate veel ühe laenu, investeerite oma raha püramiidskeemi ja ütlete bossile, mis te temast arvate. Kõik süüakse ära.
MADLI VITISMANN: Lõbulaevaga elumere lainetele
Inimestele kõige südamelähedasemaid ja arvukamaid laevu on ikka nimetatud lõbusõidulaevadeks, eeskujuks ilmselt ingliskeelne pleasure craft. Ehk on sõnavalikul oma mõju olnud ka ahtripingi pikkusel, millest oleneb, mitu sõpra mahub kaassõitjaiks – mida rohkem, seda lõbusam. Kui aga jõuti «lõbusõidulaevade sadamani», siis kartuses, et see võib lüheneda «lõbusadamaks», pakkus merekeele nõukoda välja sõna «huvilaev». Näitamaks, millised on merendusterminid ja millised muidu sõnad, on terminid edaspidi kursiivis.
Arvustamisel
M. Agejevi «Romaan kokaiiniga»
Veneetsia arhitektuuribiennaal
«Schilling» ja festivali «Klaaspärlimäng» maratonkontserdid Tartus
Tiiu Pallo näitus «Vaikelu»
Tantsulavastus «Olmeulmad» ja R.A.A.A.Mi «Vannutatud neitsid»