Iisraeli ja Palestiina konflikti peetakse kaasaegsete vastasseisude emaks ja mitte asjata, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Erki Loigom: Iisraeli ja Palestiina konflikt ehk miks on kõrvaltvaatajana keeruline erapooletuks jääda (11)
14. juuli 2016, 15:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leppimatu ja aeg-ajalt ägenev tüli tundub olevat lahendamatu ja seeläbi proovisin saada selgust kohapeal, kuid olgem etteruttavalt ausad – kõiki osapooli rahuldavat kokkulepet ei ole ilmselt võimalik saavutada. Kõrvaltvaatajana erapooletuks jääda aga oli samuti üsna võimatu. Mida siis kujutab see Eestist ligi kaks korda väiksem erinäoline maa-ala Lähis-Idas? Kes ja miks Püha Maa pärast verd valavad ja millised on viimaste kuude arengud ja väljavaated lähitulevikuks.
Rõhutan veel kord, et külastades nii Palestiina alasid kui Iisraeli juudimeelseid territooriume, oli objektiivseks jääda keeruline. Küsimusi tekkis peale reisi rohkem, kui neid oli enne.
Oktoobris 2015 alanud «kolmas intifada» ehk rahvaülestõus on märkimisväärsete rahunemisteta kulgenud tempos üks hukkunu päevas. Lihtsustatuna toimib skeem, kus nooremapoolne palestiinlane (nii mehed kui naised) ründab külmrelvaga juudisõdureid või politseinikke, mille järel ründaja tapetakse. Lisaks külmrelvade kasutamisele on laialtlevinud ka juutide autodega rammimine ning taas on kasutusel vahepeal unustatud pommid ühistranspordis.
Palestiinlastest ründajate eesmärk on ka Iisraeli kui turismimaa kuvandi tuntav kahjustamine ja selles on vastuhakk oma eesmärgi juba peaaegu saavutanud. Meenutagem pommiplahvatusi ja noaründeid turistide seas ülipopulaarse Jeruusalemma vanalinna Damaskuse väravate juures, aga ka massipussitamist ja pommirünnakuid Iisraeli de jure pealinnas Tel Avivis. Kui enne palestiinlaste ülestõusu algust oli Iisrael võrreldes Egiptuse ja Türgiga muutunud suhteliselt turvaliseks alternatiiviks puhkajatele, siis nüüdseks on ka see illusioon hakanud murenema.
Lisaks eelnevale veel mõned faktid, sest kõik edasine on siinkirjutaja enda kogemus ja arusaam, mitte absoluutne tõde. On fakt, et Iisraeli riigi loomisel määrati teatud alad palestiinlastele oma riigi rajamiseks. Samuti on fakt, et naabermaad on korduvalt üritanud ÜRO otsusega sündinud «viga» maakaardilt kustutada, kuid iga kord on tulemuseks olnud Iisraeli pindala ja mõjuala suurenemine (Golani kõrgendikud, ajutiselt kogu Siinai poolsaar, Jordani jõe läänekallas, Gaza või piirikülad Liibanonis) regioonis. Selle tulemusena on juriidiliselt Iisraeli poolt vallutatud aladel okupatsioon, mida juudiriik oma retoorikas küll nii ei nimeta. Nad on ka ainsad, kes sedasi arvavad.
Minnes tagasi tuhandete aastate taha saab selgeks vääramatu tõsisasi, et mõlemad rahvarühmad on piirkonnas elanud kõrvuti ja õigus end põlisasukaks pidada on mõlemal. Kogu konflikti tuumküsimus ju ongi dilemmas, kellele see maa rohkem kuulub? Kolmveerand palestiinlasi Iisraeli ja Läänekalda aladel ning Gazas elab alla ÜRO kirjeldatud vaesuspiiri ja töötus on tänapäevases mõistes äärmiselt kõrge. Kolmanda intifada käigus on hukkunud juba üle 200 palestiinlase ja 30 juudi. Niipalju faktidest.
Iisraeli põhjendatud hirmud
Juutide hirm oma väikese ja noore riigi säilimise pärast on mõistetav. Vaadates maakaarti on selge, et palju vaenulikumat regiooni on maailmast raske leida. Jeruusalemma endalegi pühaks linnaks pidavad islamimaad ei tunnista jõuga loodud moodustist, mis on sulgenud mitmed moslemitele pühad paigad.
Viimastel Iisraeli poolt välja antud turismikaartidel puuduvad mitmed islamiga seotud pühapaigad ja vaatamisväärsused sootuks. Iisrael piirab moslemite õigusi külastada sakraalasutusi. Tuleb rõhutada, et kuigi islam ei tunnista teisi usundeid samaväärsena, on moslemid ja judaismi viljelejad elanud kunagi rahumeelselt koos ja tänagi on piirkonnas rahvaid, kelle religioossetes tavades on elemente mõlemast usundist. Selliseks rahvakilluks on Iisraeli põhjaaladel elavad druusid, kelle tunneb ära kirevatest lippudest majadel ja naiste iga päev kantavate rahvariiete järgi.
Valdavalt šiiitlik rahvakild kasutab mitmeid judaismist tuntud rituaale ja tavasid. Samuti elab põhjaaladel, Nazarethi ümbruses, märkimisväärne kogukond araablastest kristlasi. Põhiline oht Iisraeli kui riigi kadumisele lähtub juudiriigi kartusel siiski palestiinlaste poolt, kelle taga on kogu araabia maailm. Lähiajalugu on näidanud selle kartuse põhjendatust.
Iisraeli on rünnatud kõigi tema naabrite poolt ja ohutase uue rünnaku kartuseks on reaalne. Kaasajal võib Iisraeli «Suwalki koridoriks» nimetada kitsast ala piiridel Süüria ja Liibanoniga. Iisrael okupeerib sealses regioonis looduslikult ja majanduslikult olulisi Golani kõrgendikke, Süüria piiri taga toimub reaalne kodusõda ja Liibanoni äärmusrühmitus Hezbollah hoopleb pidevalt (ja õigustatult) oma täienenud relvastusega.
Peaminister Benjamin Netanyahu kevadel Golanil peetud kabinetiistungil välja öeldud lubadus jääda Golani peremeheks igavesti, valas tublisti õli tulle just Liibanoni poolel, kuid ilmselt leiaks agressiivseks reageeringuks jõudu ka Süüria, kui kodusõda loodetavasti kunagi lõpeb. Golan on tegelikult endine osa Süüriast. Ilmselge tõestus Iisraeli suurenenud panusest oma piiri kaitseks Golanil on ultramoodne piiritara Süüriaga.
Turistidele on Golan täna siiski ohutu, sest kodusõja aktiivsem faas Süüria poolel on tänaseks lõppenud. Piirkonnas valitseb taas al-Assadi võim ning piirijoont kopeeriv maaliline maantee nr. 98 pakub väga mitmeid ajaloolisi vaatamisväärsusi (Nimrodi kindlusloss, Mount Hermoni suusakuurort, mitmed 1967. aasta sõjaga seotud paigad). Vaid ÜRO vaatlejate hulk annab aimu, millise püssirohutünni otsas see üsna inimtühi, kuid viljakas ning strateegiliselt oluline platoo asub.
Käesoleva Euroopat kurnava põgenikekriisi valguses on paljud analüütikud ja niisama arvajad kiitnud Iisraeli tegevust. Iisrael olevat viimane tõeline riik, kes suudab seista vankumatult enda iseseisvuse eest. Tegelikult on Iisrael seda teinud alates 1947. aastast ja tegemist ei ole niivõrd konservatiivse põgenikepoliitikaga kui reaalse enesekaitsega.
Aga nüüd saab siinkirjutaja empaatiavõime kahjuks otsa, sest meetodid, millega Iisrael seda täna saavutab, on ebaproportsionaalsed ja kõike muud kui piirkonnale tervikuna rahu otsivad. Kuid just viimane argument ja soov jääb kõlama vestlustes nii palestiinlaste kui juutidega. Kumb nüüd tegelikult takistuseks teel rahule rohkem ees on, jäägu iga lugeja enda teadmiste, kogemuste ja uskumuste küsimuseks.
Ebaseaduslik asundustepoliitika
Palestiinlastele 1948. aastal ettenähtud osast Püha Maa territooriumist on nende käsutuses täna vaid umbes pool. Kaardid, mis näitlikustavad palestiinlaste paiknemist, meenutavad üha enam mõne väljasureva liigi leviala vähenemist. Iisrael teostab vaatamata kogu maailma üldsuse survele (isegi juudiriigi suurim seljatagune, USA, arvab nii) agressiivset ja ebaseaduslikku asunduste poliitikat.
Juudiasundus on sisuliselt sunniviisiliselt palestiinlastele peale surutud juutidega asustatud kogum, millistest suuremad on täna juba linnade mõõtu. Asunduste poliitika kandev idee on juutide elualade taastamine piirkonnas, mis peaks juutidele kuuluma juba Jumala endaga sõlmitud kinnisvaratehingu (Vana Testament) alusel. Selline on juudimeelne tõlgendus ja põhjendus, millele tuginedes on Iisraeli valitsus asunduste laienemist aina toetanud.
Meenutagem, et äsja moodustatud äärmusparempoolne Iisraeli valitsus on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks kuni miljoni juudi ümberasustamise Palestiina aladele. Senise ehitustempo jätkudes see eesmärk ka saavutatakse. Reaalselt tähendab asunduste loomine palestiinlaste sunniviisilist ümberasustamist, maade omastamist ja inimeste põliste kodude hävitamist.
Just meetodid, millega Iisrael palestiinlasi ohjeldab, on kõike muud kui inimlikud ja seeläbi tekkinud vastureaktsiooni ei ole raske mõista. Palestiinlastele on maa midagi enamat kui tükk kinnisvara. Maa kaotanud palestiinlane kaotab ka tüki oma väärikusest.
Juudiriigi kohaolek Palestiinas on selgelt nähtav. Isegi üsna populaarsetes turismisihtkohtades (kuigi nimetada Hebronit või Petlemma täna turistikohaks on juba kohatu) ei varja juudisõdurid oma tülgastust araabia enamuse vastu, kuid automaatidega vööl on jõud just Iisraeli okupatsioonivõimude kätes. Uskuge, näha Hebronis paiknevates arvukates kontrollpunktides toimuvat on tülgastav.
Linnas on tänavad, millel liikumine on lubatud vaid juutidele, palestiinlasi peetakse nähtava põhjuseta pikemaks ajaks kinni, sõdurid trambivad saabastega mošeedes ja agressiivselt meelestatud juudiasunik ei pea ka fotokaamera juuresolekul probleemiks kõva häälega põliselanikke sõimata.
Hebronis asuv Patriarhide kirik (sünagoog ja mošee asuvad koos ühe hoone erinevates tiibades) on püha paik nii moslemitele kui juutidele, kuid sealsed turvameetmed meenutavad rohkem sõjatsooni kui pühakoda. Just Hebroni vanalinn on lisaks Ida-Jeruusalemmale peamine tänase vastupanuliikumise keskus. Rünnakud juudiarmee vastu on Hebronis väga tavalised. Siinkohal on olukord väljunud Iisraeli kontrolli alt ka mainekujunduslikus võtmes. Ümberlükkamatud videokaadrid märtsikuust tõendavad Iisraeli armee ülereageerimist ja täna tuleb palestiinlaste Ramzi al-Qasrawi ja Abd al-Fatah a-Sharifi hukkamises vastust anda esimesel juudisõduril, kes selle vägivallalaine ajal kohtu alla on antud.
Nimelt on videos selgelt näha noarünnaku järel jalgadesse tulistatud ründaja hukkamist, kuigi on selge ründaja võimetus end isegi liigutada. Palestiinlane hukatakse lähilasuga pähe. Teine video tunnistab ründeks kasutatud noa asetamist palestiinlase lähedale, et õigustada hilisemat tapmist. Juhtum on selgelt puudutanud ka muidu valitsuse tegevust õigustanud juute ja ühiskonna meelepaha läbis mõlemaid kogukondi.
Sarnaseid vaatenurgast «sätitud» meediakajastusi võib lugeda võrdselt nii Iisraeli kui Palestiina meediast. Iisraeli jaoks on iga ründaja terrorist, palestiinlastele märter. Iisrael leiab palestiinlaste süü rünnakute algatamises, palestiinlased aga peavad juutide agressiivsust põhjuseks, miks piirkonnas ei taastu rahumeelne kooseksisteerimine.
Hebroni ärist ja melust pulbitsenud vanalinn on tänaseks kummituslinn, mille üle kõrguvad juudiarmee vahitornid ja õhkkond on tuttav mõnest filmist, mis räägib juudigetost Varssavis. Hebron on vastupanuliikumise keskus ja on vaid aja küsimus, kui Iisraeli senise poliitika jätkumisel seavad linnas end sisse senise mõõduka Fatah liikumise asemel Hamasist vaimustunud noored mehed. Märtrite piltidega linnamüüri seintel igatahes kokku hoitud ei ole. Vastupropagandana võib leida mälestustahvleid islamiterroristide süül hukkunud juudiperedele.
Ebaproportsionaalsetest jõujoontest kõneleb fakt, et Hebronis elab 200 000 araablast ja vaid 500 (!) juuti, kuid viimaste turvamiseks on linnas kordi suurem sõjaväelaste hulk. Juudisõdurite arvukus ja panus asunduste turvamisse on muljetavaldav. Asundustesse viivatel ristmikel on teinekord kümneid sõjaväelasi ja laskevalmis snaipreid. Ristmikel on lubatud peatuda või jalgsi liikuda vaid juutidel.
Õnnestus viibida ringteel, kus viimase poolaasta jooksul oli tapetud üle 30 palestiinlase! Kas see ei ole veidi liialdus nii-öelda turvameetmetes? Ühe juudiasuniku kohta kulutab Iisrael kolm korda suurema summa kui oma kodanikule Iisraeli enda territooriumil.
Erki Loigomi reisiloo 2. osa ilmub 19. juulil arvamusportaalis.