/nginx/o/2016/08/08/5703205t1h09c9.jpg)
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi sõnadest ilmneb Assadi mure oma kodanike heaolu üle, mille siiruses ma siiski kahtleksin. Valitsusvägede poolt kasutatud keemiarelvad tsiviilelanike vastu põhjustasid kahtlemata suuremat kahju Süüria tavainimestele kui Euroopa Liidu sanktsioonid kunagi võimelised oleksid, kirjutab New Mexico ülikooli politoloogiamagistrant Hanna-Kaisa Lepik.
Araabia kevade all tuntud sündmused Lähis-Idas, kus inimesed alustasid laialdasi proteste võimueliidi vastu, mis oli suure osa rahvast majanduslikust ja poliitilisest elust välja jätnud, tervitati üle maailma kui demokraatlikku läbimurret. Täna, rohkem kui viis aastat hiljem on selgeks saanud, et tollased revolutsioonid – selle asemel, et rajada kõiki kodanikke esindavad rahvavalitsused – on muutnud Lähis-Ida piirkonna veelgi ebastabiilsemaks.
Liibüa, Jeemen ja Süüria kvalifitseeruvad kui «läbikukkunud riigid», kuna sealsetel valitsustel puudub kontroll suure osa riigi territooriumi üle, mistõttu ei ole nad võimelised oma seadusi kehtestama. Konflikt viimases, mida tunneme Süüria kodusõjana, on hetkel maailma kõige ohvriterohkem. Olukorra paremaks mõistmiseks võtsid kolm Euroopa Parlamendi saadikut ette teekonna konfliktikoldesse, kuid nende reisi motiivide ja tehtud järelduste osas ollakse üsnagi skeptilised.
/nginx/o/2016/07/11/5607765t1hdccc.jpg)
Põhimõtteliselt ei oma kolme Europarlamendi liikme omavoliline visiit Damaskusesse mingisugust rahvusvahelist tähtsust, eriti kuna Euroopa Parlament on end sellest sündmusest täiesti distantseerinud ning juhtivad poliitikud nii Eestis kui Lätis on oma saadikute kohtumised Assadiga hukka mõistnud.
Kas oli delegatsioonil tõesti sinisilmne lootus arvukate inimõiguste rikkumiste poolest tuntud Bashar al-Assadiga Süüria olukorra parandamiseks midagi märkimisväärset korda saata?
Põhjused, mis täpselt ajendasid seda kohtumist ette võtma, ei saagi võib-olla täielikult selgeks. Kas oli delegatsioonil tõesti sinisilmne lootus arvukate inimõiguste rikkumiste poolest tuntud Bashar al-Assadiga Süüria olukorra parandamiseks midagi märkimisväärset korda saata?
Loomulikult on diplomaatia demokraatlike riikide eelistatuim rahvusvaheliste suhete meetod, kuid Süüria puhul oleme näinud juba konflikti algusaegadest, et seal see ei toimi.
Lisaks on lääne liidrid korduvalt välja öelnud, et Assadil, kes jonnakalt keeldub võimu käest andmast, puudub koht Süüria kriisi lahendamise juures. Avalikkusele ei ole jäänud märkamata ka fakt, et ilmselgelt on Venemaa huvides, et Euroopa kaaluks leebemat välispoliitikat Putini liitlase Assadi suunal.
Paratamatult kannatavad kriisides eelkõige süütud tsiviilisikud ning selles osas ei ole konflikt Süürias mingi erand. Euroopa Liidu sanktsioonid Süüria valitsuse vastu on andnud paraja hoobi riigi majandusele, põhjustades tarbekaupade hinnatõusu ning suuremat tööpuudust. Ei ole kahtlust, et eurosaadikud nägid Damaskuse tänavatel sanktsioonide tulemusel nälgivat rahvast, kuid ei tasu unustada, et just president Assad on paigutanud riiklikud ressursid sotsiaalsektorist ümber kaitsesektorisse, sest relvade ostmist ning oma administratsiooni ülalpidamist on Süüria keskvõim siiski võimeline finantseerima.
Yana Toomi sõnadest ilmneb Assadi mure oma kodanike heaolu üle, mille siiruses ma siiski kahtleksin. Valitsusvägede poolt kasutatud keemiarelvad tsiviilelanike vastu põhjustasid kahtlemata suuremat kahju Süüria tavainimestele kui Euroopa Liidu sanktsioonid kunagi võimelised oleksid.
Hoolimata mõningatest edulugudest, on sõjalise sekkumise asemel vägivallatu alternatiivina kasutatavad sanktsioonid pigem ebaefektiivsed meetmed mõjutamaks autoritaarseid riigijuhte oma poliitikat muutma. USA embargo Kuuba vastu on jõus olnud alates Kennedy valitsusajast, kuid nüüdseks peaaegu 56 aastat kestnud sanktsioonid pole suutnud kukutada Castrote võimu. Miks rakendada sanktsioone Süürias kui neist tõenäoliselt suurt kasu ei ole?
Demokraatia võlu ja valu seisneb selle rahvavõimu põhimõttel – valitsus on sunnitud langetama otsuseid, mis tagab valijate rahulolu. Lääs on tundlik ohvriterikaste sõdade ja raskete inimõiguste rikkumiste osas. Seetõttu nõutakse valitsuselt kasvõi mingisugust sekkumist olukorra parandamiseks. Kuigi Lähis-Ida, eriti Süüria, küsimus on rahvusvahelise julgeoleku valupunkt, on lääneriigid pigem hoidunud aktiivsest rollist kriisi lahendamisel. Liiga värskelt on veel meeles sõjad Iraagis ja Afganistanis, mis tõestasid, et demokraatia ei ole universaalne tööriist, mis parandaks probleemid sealses piirkonnas. Samuti on Islamiriigi esiletõus ju Iraagi sõja järelmäng.
Olukorras, kus Lääs üritab hoiduda sõjalisest sekkumisest, kuid ei suuda oma väärtustest juhindudes käed rüpes pealt vaadata, kuidas valitsusväed tsiviilelanikke hukkavad, ongi lahenduseks erinevate sanktsioonide rakendamine.
Parlamendisaadikud Toom, Permuy ja Ždanoka arutasid võitlust terrorismiga Bashar al-Assadiga, kelle režiim on Süüria kodusõjas kõige enam terrorit üles näidanud. Islamiriik on tahtlikult oma jõhkrat režiimi üldsuse ees promonud. Lääne ajakirjanikel demonstratiivselt peade maha raiumised ning erinevad terrorirünnakud Euroopas ja USAs on leidnud laialdast meediakajastust. Seetõttu on inimestele tihti jäänud arusaam, et eelkõige tuleks võidelda just Islamiriigi vastu.
Tegelikkuses ei ulatu Islamiriigi kuriteod tsiviilisikute vastu ligilähedalegi sellele, mida Süüria valitsusväed korda on saatnud. Näiteks 2015. aastal võis 75 protsenti surmadest Süüria kodusõjast kirjutada Assadi režiimi arvele, ülejäänud jagunesid Islamiriigi, Kurdi vägede ja teiste opositsioonigruppide vahel. Erinevalt Islamiriigist üritab Assadi režiim toimepandud kuritegusid kiivalt varjata. Kahtlemata on Islamiriigi alistamine ülemaailmse rahu huvides, kuid julgen kahelda, et parlamendisaadikud selle teema üle õige inimesega rääkisid.
Euroopa Parlamendis on 751 liiget, kes esindavad rohkem kui 500 miljonit eurooplast – kahtlemata esineb selles massis arvamusi seinast seina ja on igati tervitatav parlamendiliikmete püüd arutleda teemasid läbi erinevate vaatevinklite. Valijana ootaksin siiski, et valitud esindajad viiksid end enne paikapanevaid seisukohti probleemidega täielikult kurssi vältimaks tulevikus samalaadset fopaad, kus Europarlamendi saadikud kutsuvad üles küsimuse alla seadmast sanktsioone Süüria verise diktaatori Assadi vastu.