Kirjanike sõnavabadusorganisatsioon Soome PEN avaldas toetust kohtu all olevale Kaur Kenderile ja nimetas kirjaniku vastuolulist teost «Untitled 12» pornograafia paroodiaks.
Soome PEN: Kenderi jutustus «Untitled 12» on pornograafia paroodia (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seksuaalsuse ja perverssuste kirjeldused ei ole kirjanduses midagi uut. Markii de Sade seadis sotsiaalsed normid küsimuse alla juba enam kui 200 aastat tagasi. James Joyce’i «Ulysses» tembeldati ilmumise aegu pornograafiliseks. Piire on kombanud D. H. Lawrence’i «Lady Chatterley armuke», Jean Genet’ «Querelle» ja mitmed Henry Milleri raamatud.
Mitmed 20. sajandi teise poole etableerunud kirjanike romaanid, näiteks «Tabu» (Timo K. Mukka), «Kellavärgiga apelsin» (Anthony Burgess), «Lolita» (Vladimir Nabokov), «Adolfi loss» (Norman Mailer) ja «Ameerika psühhopaat» (Bret Easton Ellis) on kujutanud seksi alaealisega või mänginud selle mõttega.
Kirjaniku töö on uurida, mida tähendab olla inimene. Kirjanik peab uurima alasid, mis võivad olla sotsiaalsed ja moraalsed tabud. Iseäranis praeguses maailmas, kui need tabud on samal ajal meelelahutustööstuse loojutustamise keskpunkt ja müügiartikkel: surm, sarimõrvarid, pornograafia, pedofiilia.
Alaealiste kaitsmisest on tänapäeva maailmas keskne suund saanud. Samal ajal levib anonüümne netiporno aina laiemalt ja laiemalt. Kirjanduse kaudu toimuv perverssuste lahkamine võib olla ebameeldiv, ent see on ka vältimatu, kui me ei taha sulgeda silmi tegelikkuse ees, kus me elame. Siia kõrvale võiks paigutada raamatud sõjast, mida kuigi sageli moraalituses ei süüdistata. Vastumeelseks ja vältimatuks võiks nimetada näiteks dokumentaalse täpsusega kujutatud genotsiidi, mida kujutatakse Jonathan Littelli romaanis «Heatahtlikud». Littell sai raamatu eest Gouncourt’i kirjandusauhinna, end samal ajal süüdistati teda ka vägivallapornos.
Kenderi jutustus «Untitled 12» on groteskne õudusjutt seksmaniaki ja sarimõrvari psüühilisest kokkujooksmisest. Loost saab piiblivihjete ja absurdse liialdamise läbi pornograafia paroodia, mille lõpp on laenatud Markii de Sade’i raamatust «Soodoma 120 päeva».
Peategelase kinnismõtted toovad meelde ka Philip Rothi «Portnoy tõve», kus «pihkupeksmise Raskolnikov», seksihull Alex üritab vahekorda astuda kõige elava ja surnuga. Kender ei kasuta lugeja olukorda kergendavat kõiketeadjat jutustajat, vaid viib lugeja otse peategelase pähe. Selline jutustamise strateegia on tema raamatutele omane.
Heites tekstist kõrvale kõik vastumeelset teemat raamistava materjali, näitab ta ainult seda, mis on heaks kiidetud kultuuri- ja meelelahutusteoste tegelik sisu, kui žanripõhine täide kõrvaldada. «Kui Katja Kettu «Ämmaemandast» või Ellise «Ameerika psühhopaadist» kõrvaldada kõik peale vägivalla, saab minu novelli,» ütles Kender intervjuus. Süüdistused lapspornograafias on absurdsed, pigem oleks novell olnud suurepärane materjal sellekevadise Helsingi ülikooli loengusarjaks «Kirjandus ja kurjus», mille kirjeldust sobib siinkohal tsiteerida:
«Loengutes tutvume sellega, kuidas kurjus on avaldunud iseäranis Euroopa ilukirjanduses, ent kõneleme ka filosoofilise ja sotsioloogilise uurimuse kurjusest. Iseäranis süvenetakse nn ilukirjanduse ajaloo kuulsatesse kurjadesse tegelastesse, inimliku ja üleloomuliku kurjuse kujutamisse ilukirjanduses, vägivalla representeerimisse, šokeerimisse ja transgressiooni ilukirjanduses, aga räägitakse ka kirjanduse ohtudest, sellest, kuidas «halb» kirjandus on ebamoraalne või toob kaasa halbu tagajärgi. Kursus pakub laiapõhjalist sissejuhatust kurjuse temaatikasse ilukirjanduses.»