Eve Annuk: ausus kui ühiskonna proovikivi

Omad luukered on kapis kõigil. Küsimus on, kes ja mis tingimustel on nõus avalikkuse ees kapiuksi paotama. Foto: Corbis / Scanpix

Raha võim on suur ja igavene,  
elu lühikene, raha pikk.  
Kel on vähe või on natukene,
sellel puudub helge tulevik.

Nõnda laulsid metsakollid luuletaja Juhan Viidingu sõnadega filmis «Nukitsamees». Raha võimu tänapäeva Eesti ühiskonnas ei maksa alahinnata. Ühiskonnas, mille hinnatase on euroopalik, kuid palgad tagasihoidlikud. Ja võrreldes igapäevase raske tööga tundub võimalus telesaates osalemise eest raha teenida lihtsana. Isegi siis, kui see tähendab intiimseid paljastusi või võimalust kaotada saate tõttu töökoht või püsisuhe.

«Tõehetk» just seda näiliselt kerget rahateenimise võimalust osalejatele pakubki. Saate vaatajad aga saavad illusiooni intiimsetest paljastustest teleriekraanil, võimaluse piiluda teise inimese hinge ja võrrelda aususe määra teleriekraanil omaenda aususega.

Tiina Jõgeda peab Eesti Ekspressis «Tõehetke»-taolisi tõsielusaateid emotsionaalseks reostuseks, väites: «Sellist saasta vaadates murdub midagi ka vaatajas.» («Emotsionaalne reostus ja paljaks kistud inime», EE 26.09)

Ta tõlgendab saadet läbinisti negatiivselt, nähes selles vaataja jaoks närvikõdi teiste inimeste alandamisest ja kannatustest. Ka mõne aasta tagune «Naistevahetuse» saade tekitas samasugust negatiivset vastukaja meedia poolt ärakasutamise teemal, kusjuures ohvriteks peeti tookord eelkõige lapsi.

Vaatasin ise «Tõehetke» huviga, eriti meeldis mulle saade, kus esines naispolitseinik Külvi. Tegemist oli erakordselt sümpaatse inimesega, kelle esinemisest jäi mulje, et ta teab väga hästi, millega riskib ja mida tahab. Ka tema partner oli väga sümpaatne ja tema vastused imponeerisid meheliku vaoshoitusega.

Ärakasutamine või mäng meediaga?

Küsimustes, mida esitati, ei olnud mu meelest midagi eriliselt privaatset ja šokeerivat. See, et inimesed seksivad (ja mõnikord isegi tööruumides), on ju üldteada, isegi Nõukogude ajal tegeldi sellega, kuigi siis ei saanud sellest meedias kirjutada. Ka selles, kui seaduserikkumise eest ei taheta anda üles oma sõbrannat, pole midagi erakordset – kes meist oleks valmis seda tegema, kui asi puudutaks meie lähedasi, lapsi, vanemaid, südamesõpru?

Saate meediakajastusi lugedes jäigi arusaamatuks, miks seda niivõrd maha materdati ja miks nähti esinejates ainult meedia ohvreid. Mitte et meedia ei võiks inimest ära kasutada – kindlasti on see oht olemas –, aga selle saate puhul on asi palju keerukam ja mitmekihilisem. Nii nagu meedia võib ära kasutada inimest, võib ka inimene oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutada meediat. Millised need täpselt on, sõltub inimesest, kes meedias esineb, ja ka meediakanalist, olgu selleks siis televisioon, raadio, trükiajakirjandus või hoopis internet.

Televisiooni kui avalikkuse mõjutaja võim on küll suur, ent kirjutatud tekst on palju püsivam kui televisioonis esitatud suuline kõne, mis hajub avalikkuses üsna ruttu. Näiteks internetiavarused on täis igasugust isiklikku ja privaatset informatsiooni tekstilisel kujul. Kas avameelitsemine internetis on erinev kui televisioonisaates? Kas inimene, kes toob oma eraelu pisimadki detailid blogis avalikkuse ette, oskab näha kõiki tagajärgi, mida see endaga kaasa võib tuua?

Inimesi kasutatakse Eestis palju räigemalt ära, kui seda teeb meedia. Inimesi tapetakse, sõidetakse autodega surnuks, jäetakse nälja ja külma kätte, inimeste tööjõudu kasutatakse ära neile ebainimväärselt madalat palka makstes. Isegi loomade pärast tuntakse Eestis rohkem muret kui inimeste pärast, nagu kajastavad igapäevased uudistesaated.

«Tõehetkes» on inimesed vabatahtlikult, seal ei piinata kedagi, saates esinejad vastavad küsimustele naerusuise näoga ja vajutavad vastamisest loobumise nupule õigel hetkel – siis, kui jalgealune liiga tuliseks läheb. Osalejad lahkuvad saatest suurema või väiksema summaga, mis nende pingutusi kroonib. Kas see korvab nende avameelsuse tagajärgi, tuleb küsida saates osalejatelt endilt. Samuti seda, kas nad tunnevad end ärakasutatuna või on see hoopis teadlik mäng meedia ja selle tarbijatega. Tõde, mida saates eksponeeritakse, on meie endi nägu. Sellised me olemegi: teiste jaoks näitame endast paremat poolt, ent tegelikult on meil kõigil kapis oma luukered. See meie peidus pool ei peagi olema midagi erilist või intiimset, lihtsalt oleme hakanud pidama oma välist imagot iseendaks. Kui tihti me vaatame selle omaenda maski taha? Ja kas julgeme endale tunnistada, mida me seal näeme?

«Tõehetk» tõstatab küsimuse avaliku ja privaatse piiridest: mida tohib avalikult välja öelda ja mis peaks jääma varjatuks. Kas politseinik võib ausalt tunnistada purjuspäi autojuhtimist ja kas ta on sellise aususe tõttu halvem politseinik?

Nõukogude ühiskonnast tulnud inimesele võib selline avameelitsemine teleriekraanil tõesti tunduda liiast, eriti kui seda tehakse raha pärast. Kas tõesti «lõpuks on kõik üks enesemüümine», kui kasutada luuletaja Paul-Eerik Rummo sõnu? Kas on vahet, mis eesmärgil ennast paljastatakse, ja kui on, kust läheb piir ja kes selle tõmbab? Kui palju on tavalisel inimesel selles protsessis mõjutamis- või otsustusõigust?

Privaatsus kui illusioon

Piir avaliku ja privaatse vahel ei ole jäik ja muutumatu, vaid sõltub ajastust ja ühiskonnast. Näiteks see, mis meile tundub sobimatu avameelitsemisena meedias, võib Ameerikas olla täiesti tavaline, nagu kinnitavad sealsed talk-show’d. Igal konkreetsel juhul võib see piir samuti nihkuda, sõltudes situatsioonist ja kõnealusest inimesest. Nii väitis üks vähihaige e-terviselugu puudutava artikli interetikommentaarides, et ta annaks igasuguse privaatsuse, kui ainult saaks sellest haigusest terveks.

Võib-olla ongi privaatsus tänapäeval ainult illusioon? Riik kogub ilma meie käest küsimata meie kohta väga palju andmeid, ka isiklikke. Hea näide ongi digitaalne terviseandmete kogu, mille andmed ei ole kättesaadavad mitte ainult arstidele, nagu meedia eelkõige rõhutab, vaid ka statistikutele, andmesisestajatele ja paljudele teistele mittemeedikutele.

Ka mitmed teised riiklikud andmebaasid sisaldavad isiklikke andmeid. Millegipärast me ei protesteeri, kui meie kohta kogutakse ilma nõusolekuta isiklikku infot, ent peame sobimatuks seda, kui inimene ise oma vabal tahtel avalikustab oma elust üht-teist.
Ometi võib eeldada, et ise oma elu avalikustades võib säilida vähemalt illusoorne kontroll selle üle, samas kui meie kohta kogutud andmete kasutamises (kuni andmete lekkimiseni välja, mida Eestis aeg-ajalt juhtub) ei saa me ise kuidagi kaasa rääkida.

Ka Eesti arhiivid on täis mitmesuguseid isiklikke materjale, nagu näiteks KGB dokumendid. Tõsi küll, enamasti on sellised allikad juurdepääsupiiranguga, st neid ei saa kas üldse kasutada või seda võib teha ainult väga piiratud juhtudel. Näiteks inimesel endal on õigus tutvuda enda kohta käivate andmetega ja teatud juhtudel on võimalik neid materjale kasutada ka teaduslikuks uurimistööks. Siiski on arhiivides küllalt palju sellist materjali, millele juurdepääs ei ole otseselt piiratud, kuid mis on väga isiklikud, nagu näiteks erakirjavahetused ja päevikud.

Kui sedalaadi allikad pärinevad vanemast ajaperioodist, näiteks 19. sajandist, siis oleme valmis privaatsuse küsimuse kõrvale heitma ja käsitlema neid lihtsalt ajalooliste allikatena. Kas me mõtleme neid 19. sajandi tekste lugedes sellele, et tungime kellegi eraellu? Asi muutub aga kohe keerukamaks, kui sedalaadi materjalid pärinevad
20. sajandist või kui nende autoriks on tuntud isik või kultuuritegelane.

Piiride nihutamine

On väga inimlik tunda huvi teiste inimeste vastu ja seda ei tuleks näha ainult negatiivses võtmes. Kogu kultuur on tegelemine nii või teisiti inimese eluga. Me loeme teiste inimeste elust, olgu selleks ajaloo suurmeeste biograafiad või tavaliste inimeste elulood, mille on meie ette toonud kolmeköiteline sari «Eesti rahva elulood».

Me uurime teaduslike meetoditega teiste inimeste elusid ja nende põhjal loodud narratiive – sellega tegelevad etnoloogid, kirjandusteadlased, sotsioloogid, ajaloolased ja seda tegevust rahastatakse riiklikult. Kas peaksime selle kõik tegemata jätma hirmus, et see riivab kellegi isiklikku elu? Ranged tabud selles vallas eksisteerisid alles üsna hiljuti, Nõukogude ajal, ent vaevalt tahaksime seda ajastut tagasi.

Avameelsuse ja privaatsuse piiride kompamine ja nende nihutamine on «Tõehetke» olemuslik osa ja selles saavad saates esinejad kaasa rääkida. Liiga isiklikele küsimustele vastamist saab vältida nupulevajutusega. Seda saab teha ka partner. Saab ka lihtsalt loobuda edasistele küsimustele vastamast, kui edasiminek tunduks liigse riskina. Saates osalemisest sel etapil loobumine on siiski keerukam, seotud lepingu rikkumise ja tõenäoliselt rahatrahviga. Vaataja jaoks tähendab see mängu kaasamängimist või kui mäng on vastuvõetamatu, siis teleri kinnipanemist.

Nii või teisiti peab saate auditoorium ja ka ühiskond laiemalt suhestuma näidatavaga. See võib tähendada nii ükskõiksust, täielikku eitust kui positiivset kaasaelamist, iseenda äratundmist ekraanil. Aususe ja privaatsuse piiride proovilepanek võib olla ühtaegu valus ja lohutav, aga ühiskondliku diskussiooni tekitajana vajalik igal juhul.

Tegelikult mulle tundub, et miljonit võita pole selles saates sugugi võimatu. Tuleb ainult valedetektori ees ja hiljem saates ausalt vastata. Seega: kui osaleksin ka ise «Tõehetke» saates, siis mispärast? Aus vastus on: teeksin seda ühelt poolt raha pärast, ent teisalt tahaksin enda kohta teada saada, kui aus suudaksin mina olla kaamerate ees.