Geneetiliselt muundatud viljad on ilmselt kõige põhjalikumalt kontrollitud osa meie toidulauast. Uued uurimused näitavad, et GM kartulid, sojaoad, riis ja mais on inimestele ohutud ning sama toitvad kui nende muundamata liigikaaslased, kirjutab Tartu Ülikooli teadur Tuul Sepp.
Juuni lõpus allkirjastasid enam kui sada Nobeli preemia laureaati läkituse keskkonnakaitseorganisatsioonile Greenpeace, milles paluti lõpetada geneetiliselt muundatud organismide (GMO) ründamine.
«Teadusasutused ja toiduohutust kontrollivad ametid on korduvalt näidanud, et biotehnoloogiliselt muudetud viljad ja toiduained on sama ohutud või isegi ohutumad kui muude meetoditega toodetud viljad,» kirjutasid nobelistid. «Ei ole ühtegi tõendit GMO viljade tarbimise kahjulikkuse kohta inimestele või teistele loomadele. Korduvalt on näidatud, et need on keskkonnale ohutumad ning suurendavad globaalset liigirikkust.»
Geneetiliselt muundatud viljad on ilmselt kõige põhjalikumalt kontrollitud osa meie toidulauast. Uued uurimused näitavad, et GM kartulid, sojaoad, riis ja mais on inimestele ohutud ning sama toitvad kui nende muundamata liigikaaslased.
Ameerikas tehtud uurimuses näidati, et 89 protsenti teadlastest on GMOde tarbimise ohutuses veendunud. Samas arvab vaid 37 protsenti rahvast, et GMOd on ohutud. Tundub, et GMOde ohutus on küsimus, mille puhul avalikkus teadlaste arvamust ei usalda.
Kindlasti on tuhandete GMOde ohutust testivate uuringute hulgast võimalik leida mõni, mis annab põhjust muretsemiseks. See on lihtsalt statistiline paratamatus. Kui läbi viia suures koguses uuringuid, annab varem või hiljem neist mõni valepositiivse tulemuse. Sealt edasi tuleks näidata, kas leitud seos näiteks tervisekahjustuse ja GM-vilja tarbimise vahel on üldse põhjuslik. Siiani on selliste uurimuste põhjal tehtud jätku-uuringud näidanud, et ohtu tegelikult pole. Samas on selge, et just need mõned murettekitavad uuringud on need, mida GM-skeptilised keskkonnaaktivistid esile toovad.
Skeptikud nõuavad alati rohkem uuringuid GM-viljade ohutuse tõestamiseks, samas laskmata end veenda juba olemasolevatel uuringutel. Miks peaksid neid veenma uued uuringud? Vastupidiste tõendite esilekerkimisel on neil alati võimalik väita, et teadlased on korporatsioonide poolt kinni makstud või lihtsalt valetavad. Samas on andmetega manipuleerimist, vassimist ja soovmõtlemist palju lihtsam leida GMO-vastaste argumentide tagant.
Kas geenmuundatud vilju sisaldavaid tooteid peaks siiski igaks juhuks märgistama? Euroopas on märgistamine kohustuslik ning seega peaksid hoiatussildid andma tarbijale olulist informatsiooni tarbitava toidu kohta. Seda need tegelikult ei anna. Geneetiline muundamine on biotehnoloogiline meetod, mida võib kasutada väga erinevate tulemuste saavutamiseks. GMO-vastased väidavad, et geneetiline muundamine on ebatäpne ja juhuslik, ignoreerides tõsiasja, et looduses toimuvad mutatsioonid on tunduvalt juhuslikumad ning traditsiooniline sordiaretus palju ebatäpsem.
Klassikaline näide on Hawaii saartel kasvatatav geenmuudantud papaia, mis sisaldab ühte viirusvalku. See valk toimib vaktsiinina viiruse vastu, mis ähvardas papaiakasvatuse Hawaii saarel täielikult hävitada. GMO-vastased toovad välja, et puuviljas sisalduv viirusvalk võib mõjuda allergeenina. Tegelikult sisaldavad geenmuundamata papaiad palju rohkem seda inimesele ohutut viirust, sest erinevalt GM-papaiadest saab viirus nendes viljades tegelikult kanda kinnitada.
See tähendab, et silt «See toode sisaldab GMOsid» ei ütle tarbijale tegelikult midagi selle kohta, mida konkreetne vili sisaldab. Kas sinna on lisatud mõni toiteväärtust suurendav valk? Või muudetud taim vastupidavaks kahjuritele või herbitsiididele? Kui tarbija ei tea, mida GMO-silt toote kohta näitab, ei ole sellest mingit kasu. Samas võib see mõjutada tarbija valima mitte-geenmuundatud alternatiivi, mis võib olla tarbijale või taime kasvukeskkonnale hoopis ohtlikum.
Kui leidub väga vähe tõendeid selle kohta, et GM-viljad võiksid olla kahjulikud, on olemas hulgaliselt tõendeid juhtumite ja olukordade kohta, kus just geneetiline muundamine on võti kas keskkonnakahjude vähendamiseks või vilja toiteväärtuse suurendamiseks. Heaks näiteks on nn kuldne riis, geenmuundatud riisitaim, millesse on lisatud beetakaroteeni, A-vitamiini eellasmolekuli geen. Veerand miljardit eelkooliealist last maailmas kannatab A-vitamiini puuduse all, sajad tuhanded neist riskivad iga aasta pimedaksjäämise või surmaga. Riis on nende laste põhitoit ning vitamiini saamine toidust ideaalne lahendus nende säästmiseks. Need on inimesed, kes maksavad praegugi hinda GM-skeptikute paranoia eest.
Geenmuundatud taimede kasvatamisega on loomulikult seotud ka probleemid, mida ei tohi eirata. Nendeks probleemideks on suurenenud herbitsiidide kasutus (sõltuvalt taas kord konkreetsest GM-liigist), monokultuuride kasvatamine ning patentide piirav mõju. Ükski neist probleemidest ei tulene aga otseselt GM-metoodikast ning nende probleemidega tuleks tegeleda otse, mitte GM-tehnoloogia demoniseerimise kaudu.
Kui kahjurputukaresistentsed GMOd lubavad kasutada vähem mürke, siis taimemürgikindlad GMOd viivad suuremale taimemürkide kasutamisele. Mida rohkem mürki kasutada, seda resistentsemaks muutuvad mürgile umbrohud ning seda rohkem on vaja mürki kasutada. Herbitsiidi-tolerantsete taimede kasvatajad saavad oma taimi sagedamini pritsida, muretsemata taimede kahjustamise pärast. Ei ole kokkusattumus, et suurtootja Monsanto, mis müüb taimemürki Roundup, müüb ka sellele ainele vastupidavaid GM-seemneid.
Monokultuuride ja taimemürkide kasutamise probleem on aga vanem kui GM-tehnoloogia ning tegelikult võivad GMOd pakkuda nendele probleemidele hoopis lahenduse, võimaluse sellest üha suureneva taimemürgikasutuse tsüklist välja murda. Kust mujalt võiks tulla lahendus kui biotehnoloogiast, võttes arvesse maakera üha kasvavat rahvastikku, inimeste kasvavat vajadust täisväärtusliku toidu järele ning taimehaiguste ja kahjurite laienevat levikut, mida lihtsustab üha avatum maailm? Traditsiooniline sordiaretus, ebatäpne, juhuslik ja aeglane, meid sellest olukorrast ei päästa.
Esimeseks sammuks on avatud dialoog spetsialistide ja avalikkuse vahel, mis võimaldaks igal soovijal aru saada, mida GM-tehnoloogia tähendab, milliseid võimalusi see pakub ning kuidas on tagatud GM-viljade ohutus. Et selline dialoog tekkiks, peavad teadlased mõistma selle olulisust ning avalikkus jõudma otsusele teadlaste usaldusväärsuses. Ilma veendumuseta, et enamik teadlastest ja teadusuuringutest ei ole korporatiivsete huvide poolt kallutatud ja kinni makstud, mõistlik dialoog areneda ei saa.