Õigetel tingimustel võime kõik olla kergeusklikud lollikesed – sellised saame ka olema, kui EL tervitab Nord Stream 2 projekti käigus maagaasi transpordi kahekordistamist Venemaalt Saksamaale läbi Balti mere, kirjutab Slovakkia Välispoliitika Assotsiatsiooni kliima- ja energianõunik Juraj Mesík.
Projektiga seotud viie Euroopa ettevõtte (igal neist 10 protsenti osalus) andmetel on nende partnerlus venelaste Gazpromiga (omab ülejäänud 50 protsenti) vaid kommertslik äriettevõtmine. Tegemist on sellest aga palju rohkemaga – ohtlikult rohkemaga.
Aasta eest, kui kuulutati välja esimene Nord Streami gaasitoru kokkulepe, võrdles tolleaegne Poola välisminister Radek Sikorski seda 1939. aasta Molotov-Ribbentropi paktiga (mittekallaletungileping Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liidu vahel). Kui Euroopa Liit lepingule alla kirjutas, süüdistati Sikorskit groteskses liialdamises.
Täna, Venemaa poolt Krimmi annekteerimise ja Ukraina suveräänsuse kummutamise püüete valguses, ei näi Sikorski sõnad enam nii ulmelistena. Gazprom on tõesti praegu veelgi olulisem Kremli poliitika tööriist (ja tuluallikas), mille gaasieksporti on korduvalt kasutatud poliitiliseks väljapressimiseks, eriti endiste Nõukogude Liidu riikide, näiteks Ukraina, vaoshoidmiseks.
Nord Stream 2 projekti pooltargumendiks on, et see rahuldab Euroopa suurenevad gaasivajadused, kuid praegu Euroopa Liidu ja Venemaa vahel olemas olevate gaasitorude maht on juba nüüd rohkem kui kaks korda suurem Euroopa praegusest nõudlusest. Gazpromi enda andmete järgi ekportis Venemaa 2015. aastal Lääne-Euroopasse veidi enam kui 100 miljardit kuupmeetrit maagaasi, mis on palju madalam kui pool praegusest võimsusest.
Euroopa Liidu maagaasi tarbimine ei õigusta 55 miljardi kuupmeetrise mahutavusega gaasitoru ehitamist. 2014. aastal langes gaasi tarbimine 2010. aasta tipust (502 miljardit kuupmeetrit) 23 protsenti, 387 miljardi kuupmeetrini, mis on 1995. aastast alates madalaim. Nord Streami mahutavuse kasutamise tase oli 2013. aastal tõesti vaid 43 protsenti, 2014. aastal 65 ja 2015. aastal 71.
Mõned väidavad, et Euroopa gaasitarbimine hakkab kasvama. Päriselt? 80 protsenti kogu Euroopas kasutatavast gaasist tarbivad seitse Lääne-Euroopa riiki (suurimaks neist on Saksamaa) ning neil kõigil on tugevad energiatõhususe ja taastuvenergia programmid. Kui Euroopa just ei otsusta maagaasi raiskama hakata, jätkub tarbimise vähenemine. Teisest küljest võimaldaks Nord Streami mahutavuse kahekordistamine 110 miljardi kuupmeetrini teoorias Euroopal importida kogu Venemaa maagaas ainuüksi läbi Nord Streami.
See on ohuks muidugi siis, kui Nord Stream 2 ehitatakse. Väga lühikese aja jooksul hakkaksid ettevõtetena kokku varisema nii Brotherhoodi kui Yamali gaasitorud, mis ühendavad Venemaaga vastavalt Ukrainat ja Poolat. Nende äride südametes olevate transiiditasudeta viib hooldamata jäämine kiiresti lagunemisei. 100 miljoni inimesega Poola, Slovakkia, Valgevene ja Ukraina jääksid ilma olulisest sissetulekuallikast, mis nõrgendaks riike majanduslikult ja muudaks nad haavatavamateks Kremli survestamisele.
Ainuke päris võitja selles olukorras oleks Venemaa, kes saab nii kindlustada endale pikemaks ajaks Euroopa rahasid. Lääneriikide investeeringud uude gaasitorusse seoks Euroopa energiasüsteemi tihedamalt Venemaa maagaasiga, mis võib aeglustada üleminekut tõhusamale energiakasutusele.
Korporatsioonide ja Venemaa propaganda sisendaksid Saksa avalikkusele, et Nord Stream 2 on energia sanitaarkordon, mis eraldab Saksamaa oma idapoolsete naaberriikide probleemidest, isegi kui tegemist on Euroopa Liidu kaasliikmetega. Nord Stream 2 muudaks need probleemid aga paratamatuteks. Vaesem Ukraina oleks Venemaa agressioonile veelgi kergemaks saagiks, kui see on täna. Kremli haare Valgevene ümber oleks Yamali sulgemise järel veelgi kitsam.
Lisaks sellele ei pääseks ei sakslased ega teised eurooplased tagajärgedest. Ostes Vene gaasi rohkem ja kauem kui vaja, aitaks EL kaasa Venemaa sõjaväelisele ülesehitamisele, mis on omakorda otseseks ohuks Euroopa rahule.
Bonni Rahvusvahelise Ümbekorralduskeskuse Globaalse Militarisatsiooniindeksi andmetel on Venemaa üks maailma sõjaväelisemaid riike. Venemaa föderaaleelarvest kulus 2016. aasta esimeses kvartalis umbes 37 protsenti riigi sõjaväelistele ja julgeolekujõududele – suuremat osa nendest kulutustest rahastati Euroopale müüdava nafta ja gaasi tuludest.
Lõppkokkuvõttes oleme meie eurooplased need, kes rahastavad Venemaa sõdu Ukrainas ja Süürias, okupatsiooni Krimmis, Lõuna-Osseetias, Abhaasias ja Transnistrias ning Vene sõjalennukite provokatiivseid ülelende Baltikumis ja mujal. Mida rohkem Venemaa gaasi me põletame, seda rohkem raha on Vladimir Putinil sõjaväe kaasajastamiseks ja «hübriidsõjapidamiseks», kui Venemaa täiendab tavapärased jõud ebaharilike üksuste ja küberrelvadega.
Küsimus, mida Saksamaa ja tema juhid peavad endalt küsima, on see, kui tõsiselt nad võtavad rahuaega. Kui nad seda tõsimeeli toetavad, on vajalik, et nad lõpetaksid Vene armee rahastamise, olgu siis mundris või mitte.
Aga kas Saksamaa võtab tõsiselt ka Euroopa Liitu, mis on taganud seitsekümmend aastat rahu piirkonnas, mis oli varem maailma kõige vägivaldsem? Kas nad suhtuvad tõsiselt kliimamuutuste vastu võitlemisse ja planeedi tuleviku kaitsmisse? Kui jah, peaksid nad kindlasti põletama vähem, mitte rohkem maagaasi.
Nord Stream 2 on vastu kõigele, mida Saksamaa valitsus väidab end enim väärtustavat: Euroopa Liidu püsimajäämist, rahu Euroopas ning keskkonda. Saksa poliitikud peaksid meenutama veel ühe teise Kremli juhi sõnu: «Need kapitalistid,» ütles teatavasti Lenin, «müüvad meile köie, millega me nad üles poome.»
Copyright: Project Syndicate, 2016.
www.project-syndicate.org