Henrik Roonemaa: Facebook on kohutavalt igav

Henrik Roonemaa Foto: Peeter Langovits

Juuni alguses täitus kuu aega sellest päevast, mil ma kustutasin oma telefonist Facebooki ja äpi. Suhtlusäpi Messenger sai kenasti alles jätta. Facebooki vaatan arvutis endiselt, aga kaasas endaga enam ei kanna.

Facebooki olemus on pidevas muutumises ning mu probleem polnud selles, et ma oleks seda ennasthävitavalt palju tarbinud, sest see on nii mõnus. Facebook on ennast ise igavaks algoritmistanud ja see on suur probleem.

Alguses sõprade-tuttavatega ühenduse pidamiseks mõeldud võrgustikust on nüüdseks saanud meediakanal. Vähemalt minu võrgustikus postitavad inimesed oma elu kohta seal väga vähe, selle asemel on uudised, tuttavate ja pooltuttavate kommentaarid nendele; debatt, diskussioon, tõed, pooltõed ja valed ning sekka mõni müügikuulutus või nõuküsimimine telefoni ostmisest kuni mutilõksudeni.

Peenemalt saab selle kohta öelda, et müra ja signaali suhe on paigast ära. Infot on palju, enamik sellest on aga müra ning kasulikku või huvitavat on liiga vähe.

Selles muutuses on kaks poolt. Esiteks on Facebook ise lõpmatult oma uudisvoo algoritmi putitanud ning kitsalt sõprade võrgustikust ongi saanud väga lai aken maailma. Teiselt poolt on inimesed ise muutuva Facebookiga kohanenud ning isiklike asjade postitamist kõvasti vähendanud.

Facebook teab seda ise väga hästi. Paar kuud tagasi tuli välja statistika, mille järgi on originaalpostituste tegemine Facebookis vähenenud 21 protsenti. Facebook on professionaliseerunud, muutunud peaaegu et institutsiooniks ning inimesed tunnevad, et nende igapäevastele pisiasjadele pole seal enam kohta. Samas ei suuda ega saagi Facebook otsustada, et ta ongi siis juba täielikult meediakanal, vaid tahab ühte kohta kokku panna perefoto, telefonikõne parima sõbraga, suguvõsa kokkutuleku, Postimehe, Soovi, Kanal 2 ja valitsuse pressiteated. Ning lasta algoritmil otsustada, millisel hetkel mida igale inimesele parajasti näidata.

Kui see toimiks, oleks tegu geniaalse asjaga. Enam-vähem üks ja ainus koht internetis, mida üldse kellelgi vaja peaks olema. Ega see ilmaasjata ole konkurentsitult maailma kõige suurem sotsiaalvõrgustik.

Nüüd on Facebook otsustanud, et tõmbab meediakanaliks olemist tagasi ning muudab taas oma uudisvoo algoritmi. Suurema kaalu saavad pere ja sõprade tehtud originaalpostitused ning meediakanalite ja teiste firmade lehekülgede postitused ei ilmu inimeste uudisvoogu enam nii suure tõenäosusega. Ehk teisiti öeldes: Facebook proovib inimnäolisemaks tagasi minna.

Aga ka siin on probleem: isegi kui nad suudavad seda teha, ei muutu sisu sellest eriti huvitavamaks. Kui see oleks uuesti kitsamalt mu sõprade võrgustik ja nad tõesti kirjutaksid seal, kuidas neil läheb, siis oleks üks asi. Ma ei taha teada, mida mitusada inimest, keda ma natuke tean, arvavad Taavi Rõivasest või Prodigy kontserdist. Mind ei huvita, kas ühe mu ülikooliaegse tuttava lapsel on köha. Ja mind ei huvita, et üks mu tööalane tuttav on praegu tööasjus Brüsselis. See kõik on müra ilma erilise signaalita. Liiga palju müra.

Me oleme kõik koos osalised suures inimeksperimendis, mida tehnoloogiafirmad meie peal teevad. Me isegi ei tea, kas telerid rikuvad silmi või kas mobiiltelefonid tekitavad vähki ei või tekita, aga need on olnud meiega juba mitukümmend aastat. Facebook ja muud sotsiaalvõrgustikud on olnud meiega vaid mõne aasta ning mitte keegi maailmas ei tea, mis on nende tegelik roll ja väärtus inimestele ning millisel kujul nad lõpuks püsima jäävad.

Neis on peidus mingi erakordselt suur väärtus, see on selge. Inimeste ühendamine ei ole tühine asi ning Facebooki probleemid ei anna kellelegi põhjust tulla ütlema, et saite nüüd, mida mina siis algusest peale rääkisin. Aga küsimus, kuidas olla korraga väike ja intiimne ning suur ja avatud, on endiselt õhus.

Kui keegi on kunagi mõelnud, mis tõukab Facebooki lõpuks troonilt, siis see võib see olla, kuigi on väheusutav. Esiteks on inimesed Facebookiga juba nii harjunud ning teiseks ongi paljudele teiste inimeste elude elamine palju huvitavam kui enda oma.