Õigusnihilism esineb erinevates vormides ja erinevatel tasanditel, kuid vaadates Eesti poliitilist elu, on selles ühiskonda destabiliseerivas käitumises teistest palju kaugemale läinud Keskerakond ja selle juhtivpoliitikud. Õigusnihilismi Keskerakonnas võib iseloomustada kui midagi demonstratiivset, küünilist ja agressiivset. Näiteid leiab loomulikult ka teistest erakondadest, kuid mitte näiteid, kus terve erakond viskuks avalikult korruptsioonikurjategijate kaitsele.
Seda tendentsi võib paraku jälgida juba pikki aastaid, kuid viimane juhtum on seotud Tallinna kesklinna vanema Alar Näämega, kes hiljuti Harju maakohtus korruptsioonikuriteos süüdi mõisteti, kuid keda erakonnakaaslased üritatavad kuni viimse võimaluseni ametis hoida. Sarnaseid juhtumeid, kus kriminaalkaristuse saanud keskerakondlase ustavusest Keskerakonnale ja selle liidrile sõltub inimeste leib, leiab veelgi, alustades Ivo Parbusest ja Elmar Sepast kuni Priit Toobali ja Lauri Laasini.
Põhimõtteliselt joonistub selle tagant välja arhailine klannisüsteem, mille keskmes patroon, kellel on õigus vastavalt oma tahtele ümber jaotada hüvesid, millest osasaamiseks peavad ülejäänud klanni liikmed teda austama ning alluma tema tahtele ja volile. See hüvede ja ametite jaotamise süsteem patroonilt kliendile toimib põhimõttel «jaga ja valitse». Klanni vihmavarju alt jäävad rasketel päevadel välja need, kes on enese huvid seadnud kõrgemale klanni huvidest, kuid vihmavarju alla võetakse need, kes on klanni truult teeninud – nemad võivad tulevikus loota pehmele maandumisele.
Klanlusel kui püramiidjal hierarhilisel süsteemil on palju ühisjooni orjusega. Ori jumaldab oma peremeest ning on kehtiva olukorraga rahul, kuid orja enesetunde seisukohalt on väga oluline, et oleks mõni temast veel madalam ori. Klanlus ei saa olla ühiskondlikku arengut edasiviiv jõud, vaid on ja jääb seda pärssivaks jõuks.
Üheks kommunismi rängimaks taagaks Ida- ja Kesk-Euroopa maades on arusaamade hägustumine vastutusest, moraalist ja häbitundest. Selle tagajärgi kohtame aeg-ajalt veel 25 aastat pärast taasiseseisvumist. Iseenesest võib ka soovi end kehtivast õigusruumist lahti siduda seostada kommunistliku ideoloogiaga, mille üks püüdlusi oli samuti olemasoleva õiguskorra hävitamine.
