Sir John Chilcot' Iraagi sõja uurimise raporti valguses peame suutma vastu seista lihtsaks refrääniks saanud väitele «Blair valetas. Tuhanded surid.» ja vaatama sellest kaugemale, kirjutab Exeteri ülikooli rahvusvaheliste suhete ja poliitika lektor Owen D. Thomas.
Kui tahame tõepoolest juhtunust õppida, tuleb tunnistada seda, et toonane peaminister Tony Blair oli väga järjekindel oma seisukohas, et režiimi kukutamine oli vajalik, ükskõik, kas Saddam Husseinil olid tegelikult massihävitusrelvad või mitte. Paistab, et Blair usub tõepoolest, et see sõda oli Suurbritannia huvides vajalik, sest võis takistada ebatõenäolise (kuid mitte võimatu) katastroofi toimumist. Selline vaatenurk ei ole kuskile kadunud.
Sellest ajast saadik, kui uurimine 2009. aastal algas, on Sir John Chilcot kinnitanud: «See uuring ei ole kohus ja keegi ei ole kohtu all.» See põhjustas omajagu ebalust, kuigi Sir John lubas, et uurimiskomitee ei hoidu otsesest kriitikast.
Üks küsimus, millele me uuringu tulemustest vastuse võiks saada, on kahtlus avalikkuse eksitamisest sõtta minemise põhjuste kohta. Kas valetati? Kas peaministri kabinetis oli selline õhkkond, et avalikkuse eksitamist nähti vajaliku kurjusena?
Need küsimused on küll olulised, ent teisejärgulised ühe teise mõistatuse kõrval: miks uskus Blair siiralt, et see sõda üldse on vajalik ja et parlamentääre on vaja selles veenda ja avalikkust panna seda sekkumist toetama?
Et mõista, mis juhtus 2002. ja 2003. aastal, peame keskenduma nii isikute tegudele kui ka põhjustele, mis neid tegudeni viis.
1999. aasta aprillis pidas Blair Chicagos kõne, mida tuntakse kui rahvusvahelise kogukonna doktriin. Seal tõi Blair välja viis tingimust, mis teevad sõjalise sekkumise seaduslikuks.
Esimene tingimus sekkumiseks on: Kas me oleme oma kaasuses kindlad? Teisisõnu, kas me oleme kindlad, et meie sekkumine teeks lõpuks rohkem head kui halba? Sõjas hukkuvad süütud inimesed ja põhjendus, et sõda päästab rohkem inimesi kui hävitab, on vaid parim kõige halvematest valikutest.
Blair pidas kõne Kosovo konflikti kontekstis, ent need ideed toetasid ka tema Iraagi sõja põhjendusi. Nagu on osutanud õpetlane Jason Ralph, usub Blair siiralt, et sõda, mida esitleti kui kollektiivkaitse sammu, jätkas tema kirjeldatud rahvusvahelist doktriini.
Kas Iraagi sõda siis vastas neile tingimustele, mille Blair ise 1999. aastal ette luges, ja veelgi enam, kas oli olemas hea põhjus arvata, et sõda toob rohkem kasu kui kahju?
Blair paistab nii arvavat. Et aru saada, miks, piisab, kui vaatame, mida ta ütles raporti koostajatele 2010. aastal.
Pärast 11. septembrit tuleb meeles pidada, et riskianalüüs on muutunud. Me peame mõistma, et kui 11. septembrit poleks olnud, ei oleks meie ohuhinnangud Saddami [tuuma] programmi uuesti alustamise kohta enam endised.... Tuleb silmas pidada, et New Yorgi tänavatel tapeti üle 3000 inimese, mis oli kohutav tragöödia, aga see muutis mu arusaama riskidest ja ohuhinnangutest: kui need inimesed, keda inspireeris religioosne fanatism, oleks suutnud tappa 30 000 inimest, oleks nad seda teinud.
See on olukord, mida nimetatakse ka katastroofi poliitikaks: mure tundmatu ja ettearvamatu pärast. Nüüd näeme tulevikku kui paika, kus traagiliste sündmuste tõenäosus on varasemast kindlam, kuid me ei tea täpselt, millal, mis ja kus juhtub.
Blairi usk sõja vajalikkusesse tugines kolmele eeldusele: esiteks on Iraak suuteline ja huvitatud massihävitusrelvi valmistama, teiseks võib Iraak takistada ja petta inspektoreid ja sanktsioonirežiimi, kolmandaks võiksid massihävitusrelvad jõuda terroristlike organisatsioonideni, kes kasutaks neid hävituslikeks rünnakuteks.
Blairi oletused ajasid kasu ja kahju arvutamise efektiivselt lühisesse.
Neid sõdureid ja tsiviilisikuid, kes kaotaks sõjas elu, saab hukkumise tõenäosust arvestades kokku lugeda. Võimalikus terrorirünnakus hukkunute hulka oli aga Blairil võimatu ennustada või arvutada. Ehkki tulevane terrorirünnak, kus kasutatakse massihävitusrelva, oli ebatõenäoline, võiks selles hukkuda pretsedenditu arv inimesi.
Just sellise mõtteviisi pärast arvab Blair endiselt, et sõttaminek oli õige samm. Sama vastuse andis ta ka 2010. aastal komisjonile:
See oli otsus. Ja see otsus, mille ma pidin vastu võtma, oli Saddami ajalugu silmas pidades ning keemiarelva kasutamist, miljoni inimese surma põhjustamist ja 10 aastat ÜRO resolutsioonide rikkumist arvesse võttes keeruline. Kas me saame riskida, et see mees jätkab oma relvastusprogrammide elluviimist, või on see risk, mis oleks liiga vastutustundetu? See on nii oluline sellepärast, et täna seisame silmitsi täpselt samasuguste otsustega.
Siinkohal on Blairil isegi õigus: seisama täna silmitsi samasuguste otsustega. Kas droonid peaksid terrorismis kahtlustatavaid ennetavalt tapma? Kas me peaks jälgima indiviide, kellel täheldatakse radikaalseid vaateid?
Selline maailmavaade saadab otsustajate kavatsusi. See on lääne valitsustes ja ühiskonnas laialdaselt levinud. See püsib alateadvuses ja seda ei saa seostada vaid Tony Blairiga.
Et selgusele jõuda, tuleb maha pidada tõsine arutelu julgeoleku tähenduse ja väärtuse üle, osata välja selgitada tegelik sõja hind (pidagem meeles, et invasioonist saadik on Iraagis hukkunud ligi 250 000 inimest). Meil on tarvis selget arusaama, kuidas otsustada, mis on vahetu oht ja mis kohane vastus.
Vähemalt üks Chilcot' komitee liige teab kõike Blairi rahvusvahelise kogukonne doktriinist. 1999. aasta 16. aprillil saatis üks praegune komitee liige, sir Lawrence Freedman, peaministrile faksi, kus on kirjas mõned ideed Chicago kõne jaoks, ja tema soovitas ka neid viit tingimust.
Freedman avaldas hiljuti väga asjakohase pealkirjaga essee «Kas saab eksisteerida liberaalne militaarstrateegia?» Selle viimased read võivad olla kõnekad. Freedman kirjutab:
Tuleb tunnistada, et jõukasutusega käivad eranditult kaasas riskid ja neid ei saa ilmtingimata vältida... sõjalise jõu kasutamisel ja selle avalikkusele seletamisel on oluliselt enam tarvis pöörata tähelepanu sõjalise ja poliitilise strateegia vastastikkusele toimele.
Võimalik, et see on üks kõige olulisematest õppetundidest, mida me siit saame. Pole selge, kas Blair või teised juhtfiguurid tõepoolest eksitasid Briti rahvast ja kas nad tegid seda tahtlikult või mitte, kuid tuginedes oma julgeolekustrateegiale, pidid nad tegutsemise vajalikkusesse uskuma. Nüüd peame tegelema selle strateegia hindamisega.