/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
On ahvatlev uskuda, et Brexit – minu eluaja suurim poliitiline katastroof – ei saa teoks. USA kõnekäänd ütleb, et «see ei ole läbi enne, kui paks daam on laulnud». Me ei tea veel, kes on paks daam, kuidas ta lavale saab, millal ta laulma hakkab ja mis laul see on, rääkimata sellest, kuidas see lõppeb, kirjutab ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.
Võib tõesti juhtuda, et Suurbritannia uus peaminister otsustab pärast pilguheitu faktidele ja erinevatele laual olevatele masendavalt ebapiisavatele ja kulukatele tehingutele, et Brexiti väljavaade on nii õudne, et rahvalt tuleb uuesti arvamust küsida – kas uue referendumi või (minu eelistusena) üldvalimiste teel.
Selles faasis võivad valijad otsustada, et Euroopa Liidust lahkumise pooldajad eksitasid neid ja hääletada ELi jäämise poolt. Ka sel juhul jääb juba sündinud poliitiline ja majanduslik hind tohutuks. Brexiti referendumi tagajärjed on osutunud erakordselt traumaatiliseks ja võib-olla isegi puhastavaks sündmuseks Suurbritannia impeeriumijärgses maratonijooksus küpseks kaasaegseks Euroopa riigiks saamise teel.
Soovmõtlemine on paraku kaine tegutsemise suur vaenlane. Euroopameelsed britid peaksid valmistuma halvimaks, lootes samal ajal parimat. Meie prioriteet on päästa terendavast laevahukust kõik, mis võimalik, mitte loota, et meie laev pääseb imekombel karidelt, kuhu see on sõitnud.
Me ei tohiks seega valjult nõuda teist referendumit või koheseid üldvalimisi. Seda tehes näime halbade kaotajatena ning see paistaks põlgusena demokraatia vastu. Me võime olla referendumite vastu üldiselt (mina olen) ja leida, et see viimane oli eriti ebaõnnestunud (mina arvan nii). Samas ei nuriseks me võidu korral reeglite üle.
Veel enam, valijad ei uskunud meie argumente esimesel korral. Me peaksime heli valjemaks keeramise asemel mõtlema teistsuguse muusika valiku peale. Praeguseks on selgumas, et EList lahkumise pooldajad kasutasid petlikke argumente ja ja väljamõeldud fakte. Samuti on ilmne, et neil puudus võidu puhuks plaan. Valijad teevad sellest küllalt kiiresti järeldused.
Selle asemel peaks meie esimene prioriteet olema inimestele tekkiva kahju minimeerimine. Rassismist ja ksenofoobiast kantud rünnakuid on üha enam. Me peame saatma neile umbes kahele miljonile inimesele teistest EL-i riikidest, kes Suurbritannias elavad, selge sõnumi, et nad on endiselt teretulnud. Selleks läheb vaja rohujuure tasandi kampaaniaid solidaarsuse ja sõpruse väljendamiseks. Riiklikul tasemel tuleks nõuda, et juba Suurbritannias elavatel isikutel on õigus jääda, sõltumata sellest, missugused on meie lahkumise tingimused. See tugevdab ka meie argumente kontinendil elavate brittide õiguste kaitsmisel.
Teiseks peaksime üritama majanduslikule kahjule tähelepanu juhtida ja seda minimeerida. Norra mudeliga võrreldav lahendus oleks kõige vähem halb, sellele järgneb korraldus Šveitsiga, Türgiga kehtiv režiim (tolliliit, aga mitte ühisturg) oleks palju halvem. Me peaksime nõudma tulevaselt peaministrilt, kes iganes ta ka poleks, üksikasjaliku analüüsi esitamist EL-ist lahkumise valikutest – ideaalis enne artikkel 50 aktiveerimist.
Kindlasti ei tohiks me võtta omaks lähenemist «mida halvem, seda parem». Ahvatlev on parastada ärajäetud investeeringute pärast ja tunda kahjurõõmu selle üle, et välisfirmad viivad oma peakorterid teistesse riikidesse. «Ma ju ütlesin teile» on rumal lähenemine elule nii isiklikul kui ka poliitilisel tasandil. Inimesed kipuvad olema meelsamini valmis oma vigu tunnistama, kui neid ei taba eksimuste tõttu solvangud.
Selle asemel peaksime rõhutama positiivset ja tegema kõik endast oleneva, et näidata Euroopa sõpradele ja naabritele, et suur osa riigist suhtub endiselt otsustavusega võimalikult tihedate ja sõbralike suhete hoidmisele sõltumata sellest, missuguse hullumeelsuse poliitikud meile peale sunnivad.