Olen sellest põlvkonnast, kes on pidanud internetti oma põhiõiguseks ja kasutanud seda juba 1990. aastate esimesest poolest alates. Mul on vedanud, et mu vanematel oli mõistust luua meile vennaga võimalus saada osa sellest suurepärasest maailmast juba meie lapsepõlvekodus, kirjutab riigikogu liige Kristjan Kõljalg (Reformierakond).
Miks ma sellest räägin, on asjaolu, et vanematekoju ei jõudnud kaabel tollal ega jõua ka praegu. See on ühe Eesti väikelinna ääreala, mitte metsade vahel asuv üksik talu. Nii alguses kui ka nüüd kasutatakse seal maailma asjadega kursis olemiseks raadiolainetel põhinevat ühendust versioonides mobiilsidest raadiolingini.
Võite vaid ette kujutada, kui aeglased olid ühendused umbes viisteist aastat tagasi. Siiski olime õnnelikud, et meil oli see olemas. Loomulikult polnud me veel kogenud tänapäevaseid kiirusi, seega ei saanud me neist ka otseselt puudust tunda.
Kiire ja ülikiire interneti jõudmise igasse kodusse on riik seadnud oma eesmärgiks. Eesti infoühiskonna arengukavas 2020 on taristu kohta öeldud, et «tulemuseks on tehnoloogiatrende ja elanike vajadusi arvestav taristu, mis täidab nii avaliku kui ka erasektori huve, võimaldades tootlikkuse kasvu mõlemas sektoris ning kõigil isikutel Eestis kasutada mis tahes ajal kiiret internetti».
Mis on kõige olulisem osa ülikiire interneti jõudmisel Eesti kodudesse, ettevõtetesse ja asutustesse? See on teenuse lõpptarbija ja tema motivatsioon. Keskmist internetikasutajat ei huvita väga vahend, mille kaudu ta ühenduse saab. Teda huvitab, et hind ja teenuse kvaliteet, mis koosneb kiirusest ja toimepidevusest, oleksid omavahel heas suhtes.
Lapsepõlvekodu juurde tagasi tulles saan öelda, et ühel päeval vanemad helistasid ja teatasid, et üks suur Eesti teenusepakkuja tegi neile pakkumise 30Mbit/s kuue euroga kuus. See on üle õhu ühendus.
Tegemist on sihtasutuse ELA-SA rajatava magistraalvõrguga, mis peab mõne aasta pärast katma kogu Eesti. Baasvõrgu väljaehitamine on kriitiline eeldus, et interneti kiirused üle Eesti kasvada saaksid.
Muide, Euroopa Liidu raha toel rajatav baasvõrk on aidanud juba märkimisväärselt kaasa ka 4G-mobiilside levikule Eestis. Loodan, et selles ei kahtle enam keegi.
Baasvõrk on aga osa lahendusest, sest ei tähenda automaatselt kodu või ettevõtteni jõudvat kaablit. Selleks on tarvis leida mooduseid viimasele miilile ehk kuidas ühendus baasvõrgust tarbijani jõuab.
Siin saab rääkida juba alternatiividest, nagu kaabel, raadioside. Seejuures on oluline osa telekommunikatsiooni ettevõtetel, kes peaksid leidma turul oma niši ja pakkuma teenust koos lahendusega.
Ometi on piirkondi, kus turg ei toimi, seal on lahenduseks kogukonna, omavalitsuse ja teenusepakkuja koostöö, et leida mõistlikuma hinnaga lahendusi neilegi kodudele ja ettevõtetele, mis jäävad turutõrke piirkonda.
Turutõrget on võimalik vähendada, kui vähendame halduskoormust ja võtame taristu ristkasutusse. Valdkonna ekspertide hinnangul teeb füüsilise taristu ristkasutus viimase miili taristu rajamise kuni viis korda odavamaks ja vajadus avaliku rahaga turgu sekkuda kahaneb märkimisväärselt, sest telekommunikatsiooni ettevõtete investeeringud muutuvad turutingimustel mõistlikuks.
Eksperdid on hinnanud, et iga Eesti koduni veetav valguskaabli ots läheks praegu maksma vahemikus 400 miljonit kuni 1,2 miljardit eurot. Tean inimesi, kes on võtnud pakkumisi valguskaabli vedamiseks oma koduni ja saanud neid 3000 eurost 30 000 euroni. Seda on palju.
Ennustamine on tänamatu töö, kuid siiski püüan praeguste teadmiste põhjal tulevikku ette aimata. Mobiilse andmeside järgmine põlvkond ehk 5G toob ühenduse, mis peab pakkuma tunnet, et see on ammendamatu, ja ühendama ühte võrku kõik internetiühendust vajavad seadmed. Katsevõrk Tallinnas on plaanitud valmima aastal 2018. Lõuna-Koreas võetakse võrk kasutusele 2018. aasta taliolümpiaks ja Jaapanis 2020. aasta suveolümpiaks.
Kuigi hõredamalt asustatud aladele jõuab 5G kindlasti aeglasemalt, on lõpptulemusena oodata seda, et eeldame õhust leviva ülikiire mobiilse interneti olemasolu igal pool nii, nagu praegu eeldame elektri olemasolu.
Kas kümne aasta pärast mõtleme veel selle peale, et peaksime iga rajatava koduni valguskaabli vedama? Julgen kahelda, kuid need kümme aastat soovivad inimesed samuti kasutada kiiret ja ülikiiret internetti ning lahendusi tuleb soovijatele pakkuda.
Nagu varem mainisin, on taristut ristkasutades võimalik valguskaabli võrku ehitada kuni viis korda odavamalt, seetõttu algatasime riigikogus elektrituruseaduse, asjaõigusseaduse ja ehitusseadustiku muutmise seaduse.
Väga lihtsalt öeldes on seaduseelnõu eesmärk võimaldada valguskaabli paigaldamist elektripostide külge. Regulatsiooni muutus on märkimisväärne samm parandamaks võimalusi lairibateenuse ehk kiire elektroonilise sidevõrguteenuse kättesaadavust. Sisuliselt on plaanis laiendada alternatiive, kuidas internet võiks soodsalt Eesti kodudesse jõuda.
Tulles tagasi vanematekodu juurde, märgin, et sinna ei jõua valguskaabel ilmselt kunagi, kuid nad on sellest olenemata kasutamas väga head internetiühendust. Selle eest peab tänulik olema just Eestis tegutsevatele telekommunikatsiooni ettevõtetele, kes on uue tehnoloogia rakendamisel olnud alati maailmas esirinnas. Loodan, et see jätkub ka 5G võrgu rajamisel üle Eesti.