Möödunud nädalal pärast Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani vestlust lõhkas Kremli pressišeff Dmitri Peskov tõelise infopommi: Türgi president palus Putinilt vabandust eelmise aasta novembris aset leidnud intsidendi pärast, mille käigus türklased lasid alla nende õhuruumi tunginud Vene ründelennuki SU-24.
See oli muidugi üllatus, kuna need kaks riigijuhti on oma karakterilt võrdlemisi sarnased. Kui Venemaal on Putini 16 võimuaasta jooksul lõkkele puhutud impeeriuminostalgia, siis midagi võrreldavat on toimunud ka Erdoğani Türgis, kus nostalgeeritakse aegade järele, mil Osmani impeerium koondas enda alla terve sunni moslemi maailma ning sarnaselt Putiniga on ette võetud samme enesekehtestamiseks regionaalse suurriigina, konkureerides Iraani ja Saudi Araabiaga.
Iseenesest on raske kujutleda, et üks neist kahest jõumehest võiks kellegi käest vabandust paluda, seda enam, et Erdoğani reiting kerkis kodumaal pärast Vene lennuki allatulistamist rekordilistesse kõrgustesse. Kui Kremli propaganda raskekahurid olid vaiksemaks jäänud, tulid turkoloogid välja seletusega, et Erdoğani sõnad «kusura bakmasınlar», mida Peskov tõlgendas vabandusena, seda teps mitte ei tähenda. Pigem «ärge võtke südamesse» vms. See, mida Erdoğan täpselt Putinile ütles, jääbki teadmata, kuid Vene propagandakanalite teated vabandusest olid kahtlemata mõeldud teatava fooni loomiseks.
Palus Erdoğan vabandust või mitte, iseenesest polegi see oluline. Tegemist on Venemaa poliitilise ja diplomaatilise võiduga ning Türgi-poolse järeleandmisega. Miks sellele teele mindi, on ise küsimus. Võib spekuleerida majanduslike põhjuste üle, kuna Venemaa on Türgi jaoks ülioluline kaubanduspartner, pealegi kaotas Türgi Vene turistid ja koos sellega miljardeid dollareid. Samas võisid mõjuda ka pingeleevendus Süürias ja lääne surve Erdoğanile.
Enam-vähem samal ajal normaliseerusid ka Türgi-Iisraeli suhted, mis kannatasid pärast seda, kui Iisraeli eriüksuslased ründasid 2010. aastal Hamasi kontrollitavale Gaza sektorile kehtestatud blokaadi rikkunud Türgi kaubalaeva Mavi Marmara, mille käigus sai surma üheksa türklast. Iisrael palus juhtunu eest hiljem ametlikult vabandust, kuid suhted olid sellegipoolest rikutud.
Paistab, et suhete parandamine on osa Binali Yıldırımi valitsuse uuest kursist, et Ankara isolatsioonist välja tuua. Yıldırım ise on deklareerinud, et Türgi uueks välispoliitiliseks deviisiks saab «rohkem sõpru ja vähem vaenlasi». Iseenesest on ju viimase aja sündmused maailmas olnud Türgile soodsad: Euroopa Liidust on lahkumas üks suurimaid Türgi liikmelisuse vastaseid. Veel mai lõpus lubas David Cameron Türgi liikmelisuse vetostada, nüüd on see poliitik leidnud koha ajaloo prügikastis.