Oudekki Loone: Brexit on umbusaldusavaldus kogu Euroopa eliidile

Oudekki Loone Foto: Mihkel Maripuu

Kui täna soovida Euroopa koostöövõimet päästa, siis tuleb „ei“ ütlejate riskivalmidust austada ning protesti tõsiselt võtta, kirjutab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige ja Keskerakonna peasekretär Oudekki Loone. 

Narratiiv, mis pärast brittide referendumit Euroopa eliidi ja selle toetajate seas domineerib on laias laastus järgnev:  

Vanad ksenofoobsed harimatud konservatiivid, kes ei suuda leppida globaliseeruva maailmaga ega saa aru, mis neile hea on, varastasid noortelt avatud meelega sõbralikelt ja tarkadelt inimestelt tuleviku. Cameron oli hoolimatu, et ta üldse andis rahvale õiguse otsustada millegi üle, mille haritud eliit oli juba läbi mõelnud ning heaks kiitnud. Lisaks on ta vastutustundetu, sest peaministrikohast loobudes on ta riigilaeva üksi laintesse jätnud. Kõige parem oleks, kui Brexiti saaks kuidagi tagasi pöörata, aga muidu tuleks seda kampa ikka kuidagi karistada.

 

Paraku on see narratiiv aga vigane. 

Briti referendum Euroopa Liitu kuuluvuse üle oli kõige enam hääletus poliitilise otsustusvõime üle, kus rahvas tahtis kontrolli valitsuse üle. Brexiti kasuks hääletanud ei uskunud, et neil on mingisugunegi kontroll Euroopa Liidu juhtimise üle, ja see tõigi meid olukorda, kus täna oleme. Kui rahvas tunneb, et valitsus ei esinda tema huvisid, siis hääletab ta selle valitsuse maha – isegi siis, kui kunagi sellesama valitsuse ametisse valis.

Demokraatlik valitsemine ja parlamentaarne suveräänsus on miski, millele Briti rahvus on üles ehitatud. Inglased ja ueilslased tundsid ülekaalukalt, et praegune Saksamaa huvide keskne ja püsivalt neoliberaalne Euroopa Liit on seesugusele suveräänsusele ohuks. Šotlased ja iirlased näevad tihti Brüsselis vastukaalu Londonile, ja teevad seetõttu teisi valikuid.

Keegi ei saanud ülekaalu

Cameron kaotas selle referendumi. Riigimehena ja demokraatliku poliitikuna ei olnud Cameronil muud võimalust, kui tagasi astuda: rahvas lükkas tagasi peaministri keskse poliitilise ettepaneku ja selline peaminister ei saa ametis jätkata. Nüüd peavad Suurbritannia konservatiivid leidma uue juhi, kuid ka see võtab veidi aega. Kõigepealt leiavad konservatiivide liikmed parlamendi alamkojas kaks kandidaati parteijuhi kohale, seejärel toimuvad valimised: partei juht valitakse partei liikmete poolt parlamendisaadikute valitud kandidaatide seast. Keegi ei saa väljastpoolt käsutada suurt Briti poliitilist parteid, ei Merkel ega Kaljurand, ei Rõivas ega Hollande, ei Obama ega Putin.

Referendumi ei andnud paraku valdavat ülekaalu kummalegi valikule ning „jäämise“ ja „lahkumise“ pooldajate vahel on tõesti sotsiaalne lõhe. Suurlinnad ja ülikoolilinnad hääletasid jäämise poolt, väikelinnad väljumise poolt. Samas suurlinnade alam-keskklassi linnaosad hääletasid lahkumise poolt. 18-25 aastaste hulgas pooldas jäämist suurusjärgus 75%, kuid nende hulgas oli ka kõige väiksem valijaskäinute osakaal: ainult 43%. Vanusegrupis 65+ käis valimas umbes 83%. Noored olid ükskõiksemad. Inimesed, kes peavad äraelamiseks oma tööjõudu müüma ning kes selle tööjõu müügist kunagi ei saa endale lubada „head elu“, mis oleks natukenegi võrreldav finantsistide omaga, hääletasid „vastu“.

Klassilõhe

See lõhe on sotsiaalmajanduslik lõhe, klassilõhe, kui soovite. Selle nimetamine „ksenofoobide“ ja „sallijate“ lõheks on poliitiline propaganda neoliberaalse eliidi huvides, sest siis nad ei pea rääkima majandusest, ksenofoobid saavad eksisteerida ka kasinuspoliitika sees. Immigratsiooniprobleem ei ole probleem ksenofoobiast, see on probleem tööturu korraldusest. Kasinuspoliitika koos vabade piiridega on kaasa toonud halvastimakstud ning vähese sotsiaalse kaitsega töökohad, mida täidavad peamiselt immigrandid. Töötajate huvides on selliste töökohtade kaotamine, EL pooldajad ei suutnud aga kedagi veenda, et see oleks tänases ELis võimalik.

Tähelepanuväärne on ka see, et kogu majanduslik ja kultuurieliit, enamus liberaalsest poliitilisest klassist, kõik need, kes on aastaid loonud keskseid poliitilisi ideid, seda kuidas poliitikast räägitakse ja millises raamistikus mõeldakse, olid ELi jäämise poolt. Kuid vaatamata nende eelispositsioonile, hääletasid valijad eliidi hegemoonilise ettepaneku maha.

See on umbusaldusavaldus mitte ainult Cameronile vaid kogu Euroopa juhtivale poliitilisele klassile: ja sellepärast kuulemegi liberaalset eliiti üle kogu Euroopa hädaldamas, nemad said pihta. Väikeste linnade ja külade töötavad inimesed, industriaalse tööstuse töölised ja ekstöölised, tavalised maainimesed, need, kes eliidi hulka ei saagi pääseda, hääletasid tänase Euroopa Liidu vastu. See on „kaotajate“ protest „võitjate“ vastu. Näidates üles suuremat riskivalmidust ja paindlikkust kui ELi jäämise pooldajad, sest just „lahkumise“ pool oli seekord valmis võtma riske, et muuta maailma.

Protesti tuleb tõsiselt võtta

Praegune Euroopa Liit on muutumas finantseliidi huvides toimivaks impeeriumiks. Rahvusriigid, mis annavad tavainimesele hääle ja on seni olnud ainsaks edukaks demokraatiat ning vabadust tagavaks institutsiooniks, mis suudavad pankade võimule vastu astuda, on neile muidugi ohuks.

Kui täna soovida Euroopa koostöövõimet päästa, siis tuleb „ei“ ütlejate riskivalmidust austada ning protesti tõsiselt võtta. Euroopa Liidu muutmine föderaalseks riigiks ei leia väga suure hulga inimeste toetust – me peame tänasest suunast loobuma. Uus Euroopa peaks pigem olema Euroopa à la carte, nagu ütlevad prantslased, või siis „liikuva geograafiaga“ Euroopa, kus iga suur peatükk meie ühise elu korraldamisest (nagu kaupade vaba liikumine, töötajate vaba liikumine, keskkonnakaitse, turvalisus jne), oleks eraldiseisev mehhanism.

Riigid, kes tahavad mingit konkreetset mehhanismi jagada, lepivad kokku ühistes reeglites, samuti ka osaliste lahkumise või juurdevõtmise süsteemis. Osalemine ühes mehhanismis ei tähenda, et riik peaks tingimata osalema teistes. Juriidilisi probleeme, mis tulenevad nendest mehhanismidest lahendaks Euroopa Liidu Kohus, ühe piiranguga: ühtegi riiki ei saa kohustada täitma reegleid, mis on selle riigi põhiseadusega vastuolus.

Nii kaob ka vajadus Euroopa Komisjoni ning isegi Euroopa Parlamendi järgi, kõigil mehhanismidel saavad olla oma väikesemahulised täidesaatvad institutsioonid ja eelarve. Üldine poliitiline koordinatsioon, ühine välispoliitika ja arengukoostöö jäävad pisut modifitseeritud Euroopa Ülemkogule, tehnilise elluviijana saab tegutseda Euroopa Välisteenistus.

Sellisel viisil ehitame üles praktilise Euroopa ja töötava Euroopa, loobudes tänasest ideoloogilisest Euroopa, kes praegu püüab üht „õiget“ (ja tegelikult ohtlikku!) majanduspoliitikat liikmesriikidele peale suruda. Meie parimaks võimaluseks on luua Euroopa, mis läbi koostöö tugevdab liikmesriikide suveräänsust, mitte ei vähenda seda.