Londonis elav eestlasest kirikuõpetaja: referendumi tulemus pöörab elu pea peale (2)

Teet Korsten
, Põhjarannik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lagle Heinla: Aga kui järjekordne valimishetk on möödas, pole rahval kahjuks ei rohkem võimu ega ka märgatavalt parem eluolu ning uus võim saab selleks uueks eliidiks, et kõik taas korduda võiks.
Lagle Heinla: Aga kui järjekordne valimishetk on möödas, pole rahval kahjuks ei rohkem võimu ega ka märgatavalt parem eluolu ning uus võim saab selleks uueks eliidiks, et kõik taas korduda võiks. Foto: Erakogu

Põhjarannik uuris juba kaks aastakümmet Londonis elavalt ja teenivalt Kohtla-Järve päritolu vaimulikult Lagle Heinlalt, milline on tema Inglismaa ja mis tunded valitsevad seal maal pärast äsjast referendumit, kus otsustati, et Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust.

Kõneleme nädala alguses pärast Suurbritannia referendumil langetatud otsust Euroopa Liidust lahkuda. Kuidas kirjeldaksid oma lähikonna inimeste meeleolu pärast seda ajaloolist hääletust?

Olen arutanud olukorda Londoni eestlastega nii enne referendumit kui ka nüüd viimastel päevadel ning mures on kõik. Emotsionaalsel tasandil tekitab muret  võimalik stsenaarium, et nüüd on okei neid, kes on mujalt või teistmoodi, rünnata. Kas Brexit on legaliseerinud rassismi ja ksenofoobia? Kas London kui siiani parim näide rahvaste sõbralikust integratsioonist hakkab muutuma vaenulikuks ja kitsarinnaliseks? Kas pikaajalises perspektiivis hävitab see muutus ühtsuse Euroopas ja pannakse alus uutele konfliktidele?

Eestlased, kes töötavad teaduse vallas, muretsevad, sest see otsus mõjutab otseselt näiteks teaduse rahastamist. Kas projektid, mis veel eelmisel nädalal tundusid igati loogilised, on nüüd välistatud? Nooremate inimeste mured on seotud haridusega: kas ülikoolide tasud suurenevad, kuna ei olda enam ühtses ELis? Kas lendude hinnad tõusevad? Kas piiriületused pikenevad? Kas pangad annavad laenu? Kas tingimused lähevad kehvemaks?

Need ja paljud teised mured on tekkinud pigem teadmatusest, sest kahjuks hääletati referendumil, ilma et kumbki pool oleks lauale pannud detailseid ettepanekuid või programmi. Hääletati teooria, mitte faktide põhjal. Kui liitu astuti lepingu alusel, siis liidust lahkuti ilma lepinguta. Seda alles hakatakse arutama ja seetõttu kestab teadmatuse periood veel paar aastat. Äkki saab enamik ELi kodanikke Ühendkuningriigis oma tulevikku plaanida vaid lühikeseks ajaks ette.

Kas keegi küsis enne seda referendumit sinult ka nii-öelda vaimulikku nõu? Mida kostsid või oleksid soovituseks kostnud sellisele inimesele?

Otseselt keegi ei küsinud, sest ennetasin küsimusi sellega, et selgitasin oma arvamust ning otsust kohe, kui referendum välja kuulutati. Arutasime ka teiste Londoni luterlike vaimulikega, kuidas käituda kampaania ajal, ning otsustasime, et meie kohus on inimesi innustada hääletamisele minema, mitte neid oma vaadetega mõjutada.

Tähtis oli hoolitseda selle eest, et need, kel on õigus referendumil osaleda, seda ka teeksid. Sama põhimõtet olen järginud ka varasemate valimiste ajal. Minu poliitilised vaated on kogudusele ja lähikondlastele teada. Ja ma pole kunagi kedagi hääletamisel mõjutanud, vaid panen ikka südamele, et ükskõik, keda inimesed oma häälega usaldavad, olgu nad veendunud, et teevad seda argumentide ja põhimõtete alusel, mitte survestamise või harjumuse tõttu.

Mida see referendum kõneleb brittide kohta? Mulle endale meenus esmalt üks kuulsamaid küsimusi, mida maailm on Inglismaalt kuulnud: to be or not to be...

See kuulus küsimus on brittide puhul vägagi kõnekas. Sest mina eestlasena küsiks hoopis: how to be or how not to be?! Ju siis on eri rahvustel lisaks muudele eripäradele ka filosoofilised erinevused. Brittide mõttekäikudes ja analüüsis on minu arusaama kohaselt iseloomulik just see eksistentsiaalne alus, vaidlus toimub põhimõtete vahel ja siis kohandatakse elu ja seadusandlus selle järgi. Näide, mille just tõin, käib sama asja kohta. Oleksin sellise referendumi puhul eeldanud, et kõigepealt analüüsitakse mõlema tulemuse stsenaariumi ja esitatakse võimalikud mõjud, et inimesed võiksid langetada informeeritud ning ratsionaalse otsuse. Aga selline lähenemine ei tulnud isegi kõneaineks.

Otsus langetati põhimõtte alusel ning nüüd algab pikk ja segane periood, kus tulemust üritatakse realiseerida. Teisalt näitab referendumi tulemus brittide julgust võtta vastu otsuseid, mis ei pruugi olla populaarsed ega ka kasulikud. Britid on valmis kannatama ja võitlema selle eest, mida peavad õigeks, isegi kui peaaegu pool nendest on teistsugusel arvamusel. Mulle tundub, et mujal Euroopas oleme veidi kannatlikumad ja valmis kompromisside nimel ka kohanduma. Ei ole õiget ega valet, siin on lihtsalt teisiti.

Sinu sõbrad ja koguduseliikmed on paljuski need, kes pole kogu elu Suurbritannias elanud. Ütlesid, et need eestlased, kes pole UK kodanikud, tunnevad end nüüd ebakindlamalt...

Muidugi on nende ebakindlus põhjendatud. Inimesed, kes on tulnud Suurbritanniasse, on tulnud siia oma ootuste ja lootustega rajada pere või teha tööd, mis neid inspireerib, panustada nii enda kui oma perekonna tulevikku. ELi kodanikena on neil selleks olnud soodne keskkond. Ebakindluse põhjustavad esmalt muidugi olmelised mured: kas ja mis alustel saab ELi kodanik UKs residendina jätkata, kas ja mis alustel saab töötada, kas töötamiseks on vaja luba?

Kui töötad valdkonnas, mis eeldab reisimist ja koostööd teiste riikidega, tekivad küsimused, kas referendumi tulemuse tõttu muutub reisimine keerulisemaks, kas peab lahkuma, kui näiteks su firma otsustab Euroopasse kolida, jne. Need, kes on peret rajamas või juba rajanud, muretsevad enda ja oma laste legaalse staatuse pärast.

Esimene mure on tervishoid. Kui su laps on UK kodanik ja pole enam ELi kodanik, kuidas sa kindlustad tema tervise eest hoolitsemise Eestis käies, või vastupidi, need, kes on lapsele Eesti kodakondsuse taotlenud, võivad nüüd UKs katteta jääda. Ma isiklikult arvan, et topeltkodakondsuse teema on vägagi aktuaalne ja võimaldaks neile kindlustunnet.

Millised on Euroopa Liidu puudused, mida ise Londonist adud?

Ma ei näe neid ELi puudusi nii teravalt, sest olen oma töö tõttu teadlik ELi olemusest, vajalikkusest ja võimalustest. Samuti olen teadlik, kuidas ELi regulatsioone rakendatakse ja missugused tagamaad on eri seadustel. See, et minusuguseid inimesi, kes sellest aru saavad, on vähe, ongi iseenesest ELi suurim probleem. Miks asju tehakse nii ja mitte teisiti, seda ei põhjendata ega seletata avalikkusele piisavalt. Seda tõestas väga ilmekalt referendumijärgne Google'i statistika, mille järgi otsiti enim infot selle kohta, mis see Euroopa Liit ikkagi on, millest just välja astuti.

Tänavu saab sul 20 aastat elu algusest Britannias ja kohane on küsida, milline on sinu Inglismaa. Ja ega Epp Petrone pole sulle sellise pealkirjaga raamatu kirjutamiseks ettepanekut teinud?

Ega see halb mõte ole, võib-olla kunagi kirjutangi sellest. Minu Inglismaa on mitmetahuline, inspireeriv, toetav, kohati naljakas ja kohati kummaline, aga ta on avatud, austab teadust, usku, seadust ja inimõigusi. Minu Inglismaa on valmis aitama neid, kes ­ nii kodus kui võõrsil abi vajavad. Minu Inglismaa on koduks paljudele inimestele, kes ammutavad sellest kooslusest tarkust, teadmisi ning kasutavad seda enda ja riigi heaks. Praegu on ta ka iseendaga pahuksis, haavatud ja nõutu. Me kõik, kes me Inglismaad oma koduks peame, saame võidelda selle eest, et ta taas terveks saaks.

Inimesed tulevad eri teid pidi kiriku juurde − ja sama käib vist ka sealt lahkumise kohta. Kuidas leidsid usuteaduse ja kas oled oma haridusega rahul?

Jõudsin kirikusse keskkooli ajal. Leidsin end Jõhvi koguduses ning kõik ülejäänu oli loomulik jätk: pühapäevakool, leer ja osalemine kiriku noortetöös. Mäletan, kui kuulsin pühapäevakooli õpilasena pastor Kaldurit mingil teoloogilisel teemal kellegagi vaidlemas ja mõtlesin endamisi, et kui suureks kasvan, tahan ka selline olla.

Argumenteerimine, debateerimine ja filosoofilised teadmised olid mulle väga meelt mööda. Nende oskuste teiste inimeste teenimisse rakendamine oli minule uus avastus ja väljakutse. Pärast keskkooli lõpetamist astusingi kohe Tartu ülikooli taasavatud usuteaduskonda ning olen teise lennu lõpetaja.

Gümnaasium õpetas mind iseseisvalt mõtlema aga usuteaduskonnas õppisin aduma, kuidas ülejäänud maailm on mõelnud ja mõtleb. Usuteaduskond andis väga laiahaardelised teadmised. Soovitan igaühele, kes kaalub seda teaduskonda oma hariduse edendamiseks: see on teie aega väärt!

Oled Londoni ülikooli Heythropi kolledžis kaitsnud magistrikraadi praktilises teoloogias. Millest su teadustöö oli ja mille järgi teema valisid?

Praktiline teoloogia oli minule võimalus õppida, kuidas rakendada teooriat ja filosoofiat igapäevases töös, leida lahendusi ning vastuseid neile küsimustele, mida tänapäeva  maailm meie ellu paiskab. Minu teadustöö kontekstiks ja põhjuseks oli debatt Inglise (anglikaani) kirikus. Aastal 2006 otsustas nende kirikukogu toetada naiste ordinatsiooni piiskopi ametisse ning asuti sellekohast seadusandlust välja töötama. Kogu debati jooksul jäi vastaste leerist kõlama üks väide, mis mu tähelepanu köitis: naiste ordinatsioon piiskopiks ohustab tagasipöördumatult kiriku ühtsuse printsiipi. Lihtsas keeles: kui naised saavad piiskopiks, ei saa kirik kunagi taasühineda.

Nõnda ma oma teadustöös küsisingi, kas naiste ordinatsioon piiskopiks on vale. Uurimus lähtus hermeneutilisest vaatenurgast. Hermeneutika keskseks mõisteks on tõlgendamine, maailma mõistmine keele ja sümbolite kaudu. Hermeneutika on see, kui kirjutad näiteks Facebookis minu postituse kohta "normaalne" ja mina küsin, mida sa tegelikult silmas pead. See leiab kogu aja meie ümber aset, kõik on ju tõlgendamise küsimus.

Sellest vaatenurgast lähtudes uurisin pühakirja ja kiriku ühtsuse mõistet − et mida siis ikkagi silmas peetakse, kui räägitakse ühtsusest. Ilmselt ei tule üllatusena see, et eri kirikud, eri ajastud ja eri usuteadlased mõistavad ühtsust eri moodi.

Missugusele järeldusele oma uurimistöös jõudsid?

Järeldasin, et kristliku moraali seisukohast oleks vale naisi piiskopiks mitte ordineerida. Kaitsesin magistrikraadi  2007 ning luban, et mu töö ei mõjutanud üldse asjade käiku Inglise kirikus − see on puhas kokkusattumus, et nad jõudsid samale järeldusele.

Minu ja paljude teiste kristlaste rõõmuks ordineeriti esimene naine Inglise kiriku ajaloos piiskopiks 2015. aasta jaanuaris. Minu enda suureks üllatuseks jõudsin vahepeal − saatuse tahtel? − ka ise selle seaduse eelnõuga parlamendis töötada, sest riigikiriku seaduse muutmine käib parlamendi kaudu.

Oled 2008. aastast olnud ka ametites, mis pole kirikuga otse seotud. Kas võid neist rääkida?

Meie kogudustel ei olnud majanduslikult enam võimalik mind palgal hoida, sestap sai minust samal ajal, kui magistrantuuris õppisin, ka vabatahtlik pastor. Olin regulaarse sissetuleku nimel sunnitud uue lahenduse leidma ja sain võimaluse asuda tööle UK riigikantseleis. Töötasin järgmised kaheksa aastat parlamendi enamusjuhi büroos − st kolme valitsuse heaks.

UK valitsuses on parlamendi töö eest vastutav minister ehk parlamendi liider, kes ei ole sama kui spiiker. Ta on valitsuskabineti liige ning vastutab valitsuse seadusandliku programmi läbiviimise eest. Ministril on kaheksaliikmeline riigiametnike meeskond, kes teda tema töös toetavad, ja mina olin üks neist. Tegelesin kohtumiste ja infotundide korraldamisega ning osalesin ka seaduseelnõude ettevalmistamisel. Nõnda see seadus naiste ordineerimiseks piiskopi ametisse minu lauale ka juhtus.

Milline on sinu meelest eestlaste religioossus?

See oleks omaette pikk teema. Ei ole eestlased rohkem ega vähem religioossed kui inglased, ehk vaid natuke ausamad oma mittereligioossuse tunnistamisel. Teine argument on, et kirikulembesus ei võrdu usu tugevusega. Kas eestlane on institutsiooniusku või oma privaatse jumala usku − mul seda statistikat pole. Ja kas peaksimegi seda taga ajama?!

Millest tunned Inglismaal elades enim puudust?

Eesti loodusest! Inglismaal on peaaegu võimatu leida rahulikku, st inimtühja kohta, kus nautida Jumala loodud ilu puude või veekogu seltsis. Eestis on võimalus olla soovi korral ise, olla omaette. Sain sellest soovist alles siis aru, kui Londonis maandusin. Tõde on see, et sa ei tea, millest sa puudust tunned − kuni sa seda tunned.

Millal külastasid viimati sünnipaika ja mis torkas silma?

Käisin just mais Kohtla­-Järvel ja Jõhvis. Tegu oli kiire külastusega mitmete­ aastate järel; kui aus olla, siis oli möödunud ligi 15 aastat. Tahtsin näha, mis on muutunud ja kuidas kodulinn välja näeb. Oli nii rõõmu kui kahjutunnet. Järve park on korda tehtud ja see oli meeldiv üllatus. Kohe meenusid lapsepõlvepildid tiigil paadiga sõitmisest ja lõbustuspargist. Kurb oli aga näha nii palju mahajäetud ning lagunemisohus maju. Silma torkas eriti, et Jõhvi näeb oluliselt parem välja kui K­ohtla-Järve. Huvitav, mis on selle ebaproportsionaalse arengu põhjus.

Mida meie poliitikud võiksid õppida brittide vigadest? Kuidas saada hakkama populismiga?

Demokraatia on protsess. Protsessi jooksul toimuvad muutused ja loota, et kellelgi õnnestub aega tagasi keerata ning taastada periood, mis vahest oli meelepärasem, on naiivne. Populismi tõus poliitikas kasutab ära inimeste lootusi ja ootusi omakasu eesmärgil. Kõlavad loosungid kutsuvad rahvast üles ühinema ja võimu­, riiki, ­töökohti − või mis tahes parasjagu konteksti sobib − eliidi käest tagasi võtma. Aga kui järjekordne valimishetk on möödas, pole rahval kahjuks ei rohkem võimu ega ka märgatavalt parem eluolu ning uus võim saab selleks uueks eliidiks, et kõik taas korduda võiks.

UKs oli viimaste aastate jooksul pettumus poliitikas ning valitsuses nähtav üha langevas valimisaktiivsuses ning paljudele tõlgendusid populistlikud kampaanialaused küsimuseks: kas me tahame paremat elu või olemasoleva jätkumist? See, kas nad saavad parema elu, selgub aastate pärast, aga ma kahtlen, et oldi valmis vahepealseks kriisiajaks.

Seda võiks piltlikult väljendada järgmiselt. Vanemad tulevad õhtul töölt, on väsinud. Lapsed tahavad süüa. Üks vanem küsib: kas tahate pitsat või jäätist? Teine vanem aga peab teatama, et kuna poes keegi ei käinud, on külmkapp tegelikult tühi − õhtusöögiks ei saa muud kui tomateid. Pettumus on seotud rohkem ilmselt selle vanemaga, kes pidi karmist tegelikkusest teada andma, mitte sellega, kes ootused üles kruvis. Lootus paremale varjutab veidi kehvema tõe.

Samas ei saa mööda vaadata ka sellest, et referendum andis võimaluse oma rahulolematuse väljendamiseks neile, kes tunnevad ja on juba aastaid tundnud, et valitsus ning London neid ei esinda, ei mõista ega hooli. Ülekaalukalt lahkumise poolt hääletanud piirkonnad on marginaalsed, majanduslikult kannatavad ja arengukavadest välja jäänud piirkonnad. Õppida võiks seda, et populism ei kesta pikalt, katteta lubadused tekitavad rahvas vimma ja kui see vihaks kasvab, siis hakkab see lõhkuma nii rahvast kui riiki.

Populismis kasutatakse tihti hirmu kui vahendit. Hirm on odav relv, see on igas inimeses potentsiaalselt juba olemas, seda peab vaid õhutama ja see teeb töö kiirelt ära ning mõju on pikaajaline. Hirm teistsuguse ja teistsuguste ees, hirm midagi kaotada, hirm põgenike ees, hirm muutuste ees, hirm toimetuleku pärast...­ Kõike seda oleme kuulnud nii Eestis kui Inglismaal, kindlasti ka mujal. Mina kristlasena ei nõustu hirmutaktika ja populismiga, rahvas väärib rohkem austust ja ausust.

LAGLE HEINLA CV

Sündis 29. septembril 1974 Kohtla­-Järvel.

1992 lõpetas Kohtla­-Järve Järve gümnaasiumi.

1996 lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna.

1997 - 2008 EELK Londoni koguduse pastor (2002. a alates ka Inglismaa praost), teenis ka Cardiffi, Bradfordi, Leedsi, Boltoni ja Leicesteri kogudust ja kuulutuspunktides Šotimaal ning pani Dublinis aluse kuulutuspunkti tööle.

2007 magistrikraad praktilises teoloogias Londoni ülikooli Heythropi kolledžist.

Suurbritannia luterliku nõukogu juhatuse liige, Balti nõukogu liige, Londoni Eesti maja juhatuse liige. Luterlikus üliõpilaste majas kaplan. Eesti keele õpetaja Londoni Eesti majas.

2008 - 2015 UK riigikantselei, parlamendi juhi büroos.

2015-2016 parlamendi asespiikri büroos.

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles