Juhtkiri: keskerakondlased, te nääte, aga ei mürista

Poliitik, kelle kohus on ametialases rikkumises süüdi mõistnud, ei tohiks lihtsalt niisama oma ametikohal jätkata. Ometi teatab järjekordne süüdimõistetud keskerakondlane, linnaosa vanem Alar Nääme, et «ei näe põhjust tagasi astuda». 

Muidugi näevad toimuvat ka ärksamad ja võitluslikumad keskerakondlased, nagu Kadri Simson, Jüri Ratas, Mailis Reps või Enn Eesmaa, ent miskipärast nad ei mürista, et ausus ennekõike. Lehelugudes loetakse korruptsiooni suhtes teada-tuntud hoiakutega esimees Edgar Savisaare vastasesse (sala)opositsiooni kuulujate hulka ka ridamisi Tallinna abilinnapäid, ent miskipärast pole nemadki tõtanud midagi Nääme kohta otsustama. Küsime, mis siis üldse, peale ühe isiku kõrvale tõrjumise ambitsiooni, on Keskerakonna siseopositsionääride maailmavaates võrreldes Savisaarega teistsugust, kui nad ei oska või ei julge võtta moraalset positsiooni, kui ühele nende juhtivale poliitilisele ametikohale pandud erakonnakaaslasele loetakse kohtus ette otsus, et ta on süüdi maksumaksja raha eest iseendale valimiskampaania tegemises.

Tõsi, kohtuotsus saab seaduse jõu siis, kui kõigi apellatsioonide kohta on järgmistes kohtuastmetes otsus tehtud. Loomulikult kehtib meil süütuse presumptsioon – inimene pole kuriteos süüdi enne, kui kohtuotsus on jõustunud. See aga ei tähenda, et seesama inimene peaks jätkama poliitilisel ametikohal. Kui enne ringkonna- ja riigikohtu otsust ei peeta õigeks seda inimest ametist minema ajada, siis volituste peatamine kuni lõpliku selguse saabumiseni oleks igal juhul kohane.

Kui Keskerakond ja selle juhtivad liikmed ei pea sellise moraalse positsiooni võtmist üldse oluliseks ja sel teemal sõna ei võta, siis see ainult kinnitab, et nad järgivad ühiselt Edgar Savisaare viimasel erakonna kongressil öeldud sõnu: «Kas me peame sellisesse õigussüsteemi tõsiselt suhtuma? Ärge ajage naerma! Meie kavandatav põhikirja muudatus seob lahti Keskerakonda kuuluvuse Eesti õigussüsteemist.» See on maffialik suhtumine: pezzonovante’del on oma seadused, meil omad. Nii on ka Venemaa «seaduslike varaste», ehk elukutseliste kurjategijate klanni kuulujad ning nende «kolleegid» üle ilma aastasadu politseiuurijatele isegi kõige ilmsemate kuritegude järel näkku irvitanud: aga tõesta, ülemus.

Tõestada õigusriigis kahtlemata tulebki, ent poliitilisel ametikohal jätkamine peaks olema kui mitte absoluutselt välistatud, siis talutav vaid mingitel väga erakordsetel asjaoludel. Poliitikule on antud usaldusamet, mis on sellega väga mitmeti erinev tavalise inimese leivatööst.

Riigiametnikele kehtivad ranged nõuded ja paljud ametikohad on igavesti lukus inimlikult kuitahes tühise või sisuliselt asjasse mittepuutuva, ent kriminaalkaristusega päädinud teoga hakkama saanud isiku ees. Paljudes muudes eluvaldkondades on meie seadusandja kehtestanud vaata et ebamõistlikultki ranged standardid. Näiteks noorpõlvelollust tõlgendatakse inimese usaldusväärsust ja laitmatut ärilist reputatsiooni kahtluse alla seadva asjaoluna ning temast ei saa kunagi krediidiasutuse juhtorgani liiget.

Võib-olla tõesti ei peakski poliitikute kohta käima samasugused paragrahvid, ent teistel poliitikutel, erakonnakaaslastel peaks ometi olema paigas moraalne kompass. Loomulik oleks eeldada, et hr Nääme ei jätka pärast esimese astme kohtu süüdimõistvat otsust poliitilises ametis, vaid ootab erakondlikul varumeeste pingil, kuni jõustub lõplik, kas õigeks- või süüdimõistev kohtuotsus.