Nina L. Hruštšova: Putini illusioonid ei tohi meid ära petta (3)

Nina L. Hruštšova
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nina L. Hruštšova
Nina L. Hruštšova Foto: Project Syndicate

Venemaa president Vladimir Putin kultiveerib kõigist repressioonidest hoolimata oma jõulise reformija fassaadi ning loodab sellega ka Euroopat ära petta, kirjutab Nina L. Hruštšova.

Eelmise aasta novembris, kui performance-kunstnik Pjotr Pavlenski pani põlema Moskva Lubjanka hoone peaukse, mille taga asub Venemaa Föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) ja endise Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse KGB peakorter, süüdistas riik teda oma «kultuuripärandi» hävitamises. Tuleb välja, et maailmakuulsate kunstnike jõhker ülekuulamine luuletaja Osip Mandelstamist teatridirektor Vsevolod Meyerholdini on pärand, mis väärib riigi tugevaimat kaitset.

Vene Föderatsiooni kaksisoim

Tegelikkuses on Lubjanka olnud tööriistaks Venemaa kultuuripärandi hävitamisel. President Vladimir Putini, kes on ka ise KGB kasvandik, juhtimisel pole Venemaa valitsus tõest huvitatud. See eelistab hoopis Orwellilkku uuskeelt kaksisoima, mis tõendab riigikorra propagandavõimekust ning on praegu veelgi enam väärastunud kui Nõukogude ajal. Lisaks paneb see Vene kodanikke uskuma vastakaid väiteid.

Jossif Stalini valitsuse ajal upitati ideoloogilises lahingus kapitalismi vastu tegelikke saavutusi – sealhulgas industrialiseerumist ja võitu Teises maailmasõjas – isegi kui samal ajal hukkusid salapolitsei tõttu Mendelstam, Meyerhold ja miljonid teised. Putinil aga selliseid võite ei ole. Krimmi annekteerimine, kuigi populaarne, oli tühi võit ning kahvatub eelkäijate suurimate saavutuste ees, mistõttu on Putin sunnitud tähelepanu hajutamise asemel kasutama silmnähtavat sõnaväänamist, väitega, et Lääneriigid püüavad tahtlikult Venemaa edu pidurdada.

Putini edu Vene rahva veenmises kõiges, alates tema enda meisterlikkusest jäähokis ja lõpetades Venemaa-vastaste vandenõude olemasoluga Lääneriikides näitab tema tõelist annet: nagu iga hea KGB agent, on ka tema meisterlik fassaadiehitaja. Kuna Kreml kontrollib kõiki suuremaid uudisteallikaid, on see ilmselge. Venelased kuulevad toimuvast – olgu siis Ukraina revolutsiooni, Moskva meeleavalduste vastu olemise või Süüria sõjategevuse kohta - sellist versiooni, mida Putin tahab, et nad kuuleks.

Illusionist Putin

Isegi sammud, mis tunduvad vastanduvat Putini eesmärkidele, näiteks interneti sisuliselt piiranguteta jätmine, pööratakse tema kasuks. Oma iseloomuliku kaksisoima abil on Putin suutnud veebis leitava kriitika ja arutelu pöörata tõestuseks, et ta on reformija.

Putini kõige hiljutisem samm oma reformimeelse fassaadi tugevdamiseks on olnud liberaalsete vaadetega, moderniseerumist toetava ja aeg-ajalt presidenti kritiseeriva endise rahandusministri Aleksei Kudrini Kremlisse tagasi toomine. Pannes Kudrini vastutama Venemaa strateegiliste uuringute keskuse eest toetab Putini väidet, et ta on valmis juhtima majandusliku kaasajastamise püüdlusi, mida Venemaa nii hädasti vajab. Muidugi on just Putini valitsus see, mis koos sõjaväetööstusega Venemaa majandust lämmatab.

Vaadeldes sellist silmapaistvat vastuolu, võiks püüda mõista, miks Putini valgustatud ja tõhusa juhi fassaad kokku ei ole varisenud. Sellele võib selgituse leida reklaamtahvlilt Rublevski maanteel, mis viib Putini maakoduni. Tekst tahvlil on järgmine: «Venemaa on rahujõud, Jumala viimane lootus Maa peal.» Reklaami eest on Kremlile heameele tegemiseks maksnud eraettevõte ning tahvel tõstab esile Putini koostöö ülikonservatiivse Vene õigeusu kirikuga, mis võimaldab tal ühendada usklikkuse, patriootlikkuse ja pimeda usu riiki. Kõik see, koostöös eraettevõttete innukusega eelistusi saada, ongi Putini juhiks olemise aluseks.

Putin püüab võluda ka ülejäänud maailma

Putin püüab praegu kasutada sama taktikat ka kogu ülejäänud maailmaga. Kudrini naasmise põhjuseks on pigem veenda Lääneriike Krimmi annekteerimisel kehtestatud sanktsioone lõpetama kui koguda toetust Vene rahva seas, kellest suurem enamus jätkuvalt Putini valitsuse töö heaks kiidab.

Lääneriikide juhid, alates nendest Euroopas, kes juba on sanktsioone leevendamas, peavad mõistma, et Kudrini naasmine on mõeldud vaid Kremli status quo säilitamiseks. Kudrin on vaid rekvisiit, mille rolliks on tugevdada Putini «jõulise reformija» imagot. Ta on «hea võmm» Putini «halva võmmi» kõrval, et veenda läänt Venemaad usaldaama ja isegi seeläbi enda austamist nõuda. Lääneriigid ei tohi lasta end selle väsinud rutiini lõksu langeda.

Siseriiklikult on Putini fassaadi lõhkumine keerulisem. Elutingimused on seal muidugi halvad. Lisaks põhjaminevale majandusele on Putini kritiseerijaid arreteeritud, vangistatud ja ka mõrvatud – nagu nägime ajakirjaniku Anna Politovskaja ja poliitik Boris Nemtsovi puhul. Ka tavakodanike vastu pannakse toime järjest enam rünnakuid: kodudesse sissemurdmised, omandi hävitamine, isegi vangistamine selle eest, et on avaldatud Putini, Kremli või kirikuvastaseid karikatuure või blogisissekandeid.

Tõeliselt meisterlikus KGB-stiilis tellib Putin nii repressioone kui liberalismi väljastpoolt, jäädes ise sedasi kismast eemale. Esimese eest hoolitseb Vene oma vaste esimees Mao Hongi Weibingidele – ideoloogilised vabatahtlikud, kes 1960ndatel tegelesid riigi poolt lubatud rünnakutega vabamõtlejatest õpetajate, teadlaste, kunstnike ja üliõpilaste vastu. Teise jaoks tuuakse mängu Kudrin ja teised temasugused. Lõpuks ei muutu aga midagi: 2018. aasta presidendivalimiste lähenedes on Putini jõulise Venemaa reformija fassaad jätkuvalt ühes tükis.

 

 

Nina L. HruštŠova on The New School rahvusvaheliste suhete professor ja akadeemiliste suhete prodekaan ning Maailma Poliitika Instituudi vanemteadur. Ta on Nikita Hruštšovi vanima poja Leonid Hruštšovi lapselaps.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org

 

Kommentaarid (3)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles