Sirbis sel reedel: britid põllul, arhitektuurivõistlustest, kehakultuurist

Foto: Sirp

Sirbis 1. juulil:

JUHAN ARU: Britid sõitsid põllule

MERLE KARRO-KALBERG: Võistelda või mitte? Selles pole küsimus

Arhitektuurivõistlused on meile andnud rohkelt maailmatasemel arhitektuuri, kuid tõstatanud ka ruumikultuurialaseid küsimusi.

Dokumentaalfilmis «Võistlus» («The Competition», 2013, režissöör Angel Borrego Cubero) näeb higi, pisaraid, alandamist, väsimusest punetavate silmadega töötajaid ning lõputuid unetuid öid. Ei, filmis ei räägita inimkaubandusest, Kambodža õmblusvabrikute töötajatest ega lapstööjõust, vaid kirjeldatakse arhitektuuribüroode argipäeva – võistlemist tellimuse saamise ja loomingu teostamise nimel. Filmi tegemiseks oli palutud üle maailma tuntud arhitektidel Jean Nouvelil, Frank Gehryl ja Zaha Hadidil osa võtta Andorra rahvusmuuseumi arhitektuurivõistlusest ning stardipaugust esitluseni kestnud protsessi absurdsust, kurnavust ja intensiivsust arhitektist režissöör kirjeldabki.

MARGIT MUTSO: Arhitektuurivõistlustest. Isiklikult

Alustasin arhitektuuriareenil võistlemist ligi kolmkümmend aastat tagasi, viimase paarikümne aasta jooksul olen korduvalt olnud ka hindaja. Büroo algusaastatel võtsime osa pea kõikidest Eesti avalikest võistlustest. Tõsi, neid oli toona vähem kui praegu. Võistlemine annab võimaluse pildile pääseda, võisteldes saab tegelda suuremahuliste ja unikaalsete objektidega, mida suure tõenäosusega keegi otse ei telli. Ometi osaleme, nii nagu enamik nooruse seljataha jätnud arhitekte, viimasel ajal võistlustel harva. Põhjus ei ole kindlasti vaid vähenenud ambitsioonikuses ja entusiasmis. Täna on võistlusel osalemine palju töömahukam kui see oli veel kümmekond aastat tagasi. Viimaseid võistlusi vaadates on tunne, et ka arhitekti teed alles alustavatel noortel on võhm väljas.

MARIA DERLÕŠ: Kuidas sekkuda lõpetamata Lasnamäesse?

Linnakunstiteos «Lasnaviljamägi», autorid Andrea Tamm ja Ann Press. Avatud Pallasti sillal oktoobrini.

Lasnamäed eristab Tallinna teistest mägedest linnaehitusliku visiooni lõpetamatus, mis kerkib paratamatult teemana esile Lasnamäed puudutavais diskussioonides ning on jätnud sellesse linnaruumi silmanähtavaid tühimikke ja poolikuid lahendusi. Lasnamäe lõpetamatusse võib suhtuda kui linnaosa häbiplekki, aga selles võib näha ka hoopiski ruumilist kapitali (sellist retoorikat kasutas ka Lasnamäe linnaosavanema asetäitja Jaanus Riibe oma kõnes linnakunstiteose «Lasnaviljamägi» avamisel).

KERLI KIRSIMAA: Maailma päästmiseks on vaja hulljulgeid ideid

Fab City* toob kokku innovatsiooni, keskkonna ja linnaruumi valdkonna professionaalid.

Fab City on kestliku nutika linnadisaini arendamiseks mõeldud linnade võrgustik. Liikumine sai alguse Barcelonast, nüüdseks on võrgustikuga liitunud Boston, Somerville, Cambridge, Ekurhuleni, Kerala, Tbilisi, Shenzhen ja Amsterdam.

TIIT REMM: Kas Kvartal ongi Tartu uus keskus?

Tartu sai uue keskuse – küll kaubanduskeskuse, aga ühtlasi kultuuri-, täpsemalt linnaruumikultuuri keskuse.

Linna keskuse määratlemine on tähtis sümboolselt, samuti praktiliselt, kuigi pole üheselt lahendatav ülesanne. Raekoda ja Raekoja plats on tänapäevase Tartu institutsionaalne ja sümboolne (võimu)keskus. Sealsamas platsil on linna ajalooline keskpunkt tähistatud kiviplaadi ja purskkaevuga. Kristlikule ja varasemalegi traditsioonile viidates seovad need linna Jeruusalemmaga ning selle taevase kaksiku Jumala linnaga, mida eestikeelses tõlkes küll ka taevariigiks nimetatakse

RAIVO ALLA: Postsportlikust kehakultuurist

Masinad muutuvad aina nutikamaks ja meie aina masinlikumaks.

Spordirahva entusiasm võib sellele, kes inimolendit eelkõige kultuurikandjaks peab, oma robootilises tiksumistes, närveldavas numbrijahis ja kaasaelamise hüsteerilisuses tunduda õõvastav, kuhugi ammusesse gladiaatorite maailma kuuluv. Mõtlev inimene lugegu raamatut või kirjutagu luulet ja ärgu pritsigu higi ... On ju higistavate tervisehullude kehade vohamine linnaruumis jooksufenomeni pindmine külg, mille iseenese mõtetest roiutatud intellektuaal ehk traumaatiliste «kekatundide» pinnalt asja olemuseks on projitseerinud.

JAAN PELT: Väikesed varjutajad, mõned neist varastatud

Meile ei ole praegu kuigi selge, kuidas meie kodune Päiksesüsteem tekkis ja arenes.

Maailmaruumis on väga palju tähti ja nendest paljude ümber tiirutab planeete. Kuidas aga neid avastada, ja kui võimalik, siis näha? Selleks on rida meetodeid, lihtsaim nendest ongi varjutamiste otsimine.

Selle aasta 9. mail kogunes üksjagu rahvast Tallinna linnahalli katusele, Tõravere observatooriumi vaatlusväljakule ja mõnessegi muusse paika vaatlema planeet Merkuuri üleminekut Päikese kettast. Spetsiaalsete teleskoopide abil nähti meie eluandja pinnal väikest, teravate servadega täppi, mis aja jooksul liikus ketta ühest servast teise. Ka mõned päikeseplekid olid nähtavad, nende kujutised olid aga mõnevõrra hägusemad.

SIRJE KIIN: Miks maeti Marie Under ja Artur Adson justkui poolsalaja kodumaa mulda?

Teade luuletajapaari ja tema lähedaste kojusaabumisest ei jõudnud õieti avalikkuseni.

9. juunil 2016 lõppes Teise maailmasõja tagajärjel tehtud ajalooline ebaõiglus ühele neljaliikmelisele Eesti perekonnale, kes puhkas seni Rootsimaa mullas. Marie Underi ja Artur Adsoni, Underi õe Berta Underi ja noorema tütre Hedda Hackeri põrm toodi Stockolmi Metsakalmistult Tallinna 4. mail ja maeti 9. juunil ümber Rahumäe kalmistule, kus kolmveerand sajandit on puhanud Marie Underi ema Leena ja isa Priidu Under.

Kas kunstil on piirid? Vedtlevad Andra Orn, Kadri Uus, Marko Mäetamm, Maarit Murka, Sandra Jõgeva ja Reet Varblane

Intervjuu dokumentalisti Audrius Stonysega

Arvustamisel

Minifestival «Kumu öö» ja X visuaalteatri festival «Treff»

Nargeni festivali Kreegi päevad ja Tallinna XI kitarrifestival

Nikolai Kaasiku «Väikeriigid ja rahvad» ja James Angelose «Täielik katastroof»

Anu Vahtra näitus «Fakt ruumis. Näituste järel» ja linnakunstiteos «Lasnaviljamägi»

Tantsulavastus «Hingelinnud» ja Jonathan Powelli klaveriõhtu

Michel Houellebecqi «Platvorm» ja Helga Nõu «Nartsiss, meesteõgija»