Anders Åslund: kui Euroopa Liit tahab edasi kesta, peab ta end lõpuks päästma hakkama (5)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anders Åslund
Anders Åslund Foto: Project Syndicate

Ühendkuningriigi otsus toetada Brexitit on väidetavalt suurim katastroof, mis Euroopa Liitu eales tabanud. Nüüd peab EL ellujäämiseks kiiresti tegutsema ja seda ka seetõttu, et lõpetada referendumijärgne turusegadus.

Referendumil kaotanud peaminister David Cameron valis ilmselge tee ja astus tagasi. Teine suur kaotaja on aga Euroopa Komisjon, mille president Jean-Claude Juncker ei teinud midagi Brexiti tulemuse mõjutamiseks. Alates sellest, kui komisjoni presidendiks oli Jacques Delors (1985–1995), pole sel ametikohal olnud liidrit, kel oleks visiooni või poliitilist mõjuvõimu. Juncker peaks samamoodi nagu Cameron võtma vastutuse ja tagasi astuma. EL vajab taas tugevat juhti. Sellele kohale on mitu väärikat kandidaati, ent ma pakuks välja endise Rootsi peaministri Carl Bildti.

Britte tuleb kohelda rangelt

EL peaks veel enne, kui referendumijärgne tolm hajuda jõuab, esitama Ühendkuningriigi lahkumise kohta selge, rangetele tingimustele tugineva ultimaatumi – selgust on vaja lahkumise hinna vähendamiseks ja rangust teiste riikide populistide heidutamiseks, et nad ei hakkaks nõudma samasugust referendumit. Euroopa Komisjoni juhid on seni mõistlikult ses suunas liikunud, teatades juba veebruaris, et referendumi järel ei saa olema mingit kauplemisvõimalust.

Euroopa Nõukogu on juba kutsunud kokku tippkohtumise. Kuus aastat läbikukkumiskogemust Kreeka rahanduskriisi lahendamisel paistab olevat pannud ELi lõpuks mõistma, et selle ellujäämine sõltub kiirest ja otsustavast tegutsemisest.

EL peab aga tegelema palju enama kui lihtsalt Brexiti kahju vähendamisega. Viimasel neljal aastakümnel on Euroopa põhiprobleemiks olnud liigne rahulolu kesk liigsest maksustamisest ja reguleerimisest põhjustatud väikest majanduskasvu. Euroopa ei saa endale enam paigalseisu lubada. Tuleb alustada fundamentaalsete reformidega: kaotada tasakaalustamata sotsiaalhüvitised; liberaliseerida teenused, töö- ja digitaalturg; vähendada tööjõumakse; dereguleerida tööstus; parandada haridust; elavdada teadus- ja arendustegevust.

EL vajab reforme

Praegused ELi reeglid määravad selgelt ELi institutsioonide ja riikide valitsuste kohustused. Probleem on aga selles, et suurem osa Euroopa valitsustest (eriti Briti tooride valitsused) kipub ELi oma lühinägelikkuse varjamiseks patuoinana näitama. Pole ime, et EL on muutunud nii ebapopulaarseks. Arvestades sellega, et Euroopa Komisjoni juba nagunii kõige süüdistatakse, on nüüd aeg anda sellele ka poliitiline võim. EL on väga võimekas, ent vajab oma sõnumi rahvani viimiseks häid juhte. 

Euroopa populistid kasutavad eneseõigustuseks väidet, et EL pole toime tulnud migratsiooniküsimustega. Seega võiks EL alustada reforme korraliku migratsioonipoliitika, kvootide ja kriteeriumite kehtestamisega (nagu seda on teinud Austraalia ja Kanada) ning saavutama kontrolli oma välispiiride üle. ELi piiriagentuur Frontex vajab oma elutähtsa rolli täitmiseks tugevamat mandaati ja rohkem ressursse.

Edasi minnes peaks EL jõudma ühise välis- ja kaitsepoliitikani, et tegeleda migratsioonikriisi sügavamate põhjustega – täpsemalt Liibua ja Süüria konfliktidega. Veerand sajandit on Euroopa nautinud külma sõja järgset rahu ja lasknud liikmesriikidel vastutustundetult oma kaitsekulutusi vähendada – keskmiselt on see vaid 1,4 protsenti SKTst. See peab kasvama vähemalt kaks protsendini, nagu on lubanud kõik NATO liikmesriigid. Praegu on sellisel tasemel vaid viis ELi liiget.

USA president Barack Obama on kutsunud eurooplasi bussijänesteks («free riders»), ja põhjusega. Vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trump on läinud palju kaugemale ja seadnud avalikult kahtluse alla nii NATO kui ka USA sõjalised kulutused välisriikides. Lähitulevikus ei pruugi Euroopa enam saada oma kaitseküsimustes USA-le toetuda ja peaks valmistuma selleks, et end tuleb ise kaitsta.

Esindusdemokraatia selge näite leiab Euroopa südamest: iroonilisel kombel on vaid Euroopa Liitu mitte kuuluval Šveitsil tugev referendumitraditsioon. Üks Brexiti toetajate armetu kampaania positiivne tulemus on, et see näitas rahvahääletuste demagoogilisust, need ei ole tõeliselt demokraatlikud. ELi liikmed peaks tunnistama niinimetatud otsedemokraatia ohte ja karmistama referendumi õnnestumise tingimusi. Referendumi õnnestumiseks võiks olla vaja vähemalt kvalifitseeritud häälteenamust ja suurt osalusprotsenti.

Parim, mis Brexiti tulemuseks olla võiks, on Euroopa rasvase rahulolu lõpetamine. Kas see juhtub, teame kindlalt alles siis, kui Euroopa end lõpuks päästa otsustab.


Anders Åslund on Rootsi majandusteadlane, Atlandi Nõukogu vanemteadur ja raamatu «Ukraina: mis läks valesti ja kuidas seda parandada» autor.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org

Kommentaarid (5)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles