Elektriga varustamise töökindlus peaks olema iseenesestmõistetav
Juhtkiri: juba tuulega pimedas
19. jaanuar 2011, 00:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamik inimesi ei taha tasuta elektrit. Inimesed tahavad lihtsalt elektrit. Tahavad, et lamp põleks, televiisor mängiks, arvuti töötaks. Ja on nõus selle eest ka maksma – ka elektriettevõte peab kusagilt raha saama. Muidugi mitte üle mõistuse palju. Kuid mida arvata sellest, et Eesti Energia saadab küll arve, kuid elektrivool majapidamises pole sugugi iseenesestmõistetav?
Imelik, et elektriga varustamise töökindlus saab veel 21. sajandil üldse teemaks olla. Kogu maa elektrifitseerimise loosung on umbes 90 aastat vana. Tänapäeval on aktuaalsed teemad juba taastuvenergia kasutamine, Eesti katmine traadita andmesidevõrguga jne. Elekter ei peaks enam olema eesmärk, vaid vahend.
Ent ometi on Eestis ikka veel paiku, kus elekter on eesmärk. Ja need paigad pole kusagil metsaüksilduses, kuhu isegi teed ei vii. Inimesi, kes saavad oma kogemuste põhjal rääkida päevade kaupa vooluta olekust, on pea igas Eesti maakonnas. Tasub vaid taevataadil veidi tuult puhuda lasta, kui juba kuuleme uudistest, et mitusada majapidamist on vooluta jäänud. Ning inimesed nendes majades peavad olema õnnelikud, kui pimeduse aeg vaid pool päeva kestab. Kuid mida saab teha tänapäeva majapidamises ilma elektrita? Tõtt-öelda eriti ei midagi. Aga mõned paigad on hädas lausa pideva pingekõikumisega, kuigi Eesti Energia Jaotusvõrgu eksperdid väidavad, et kõik on normi piires. Kas see kinnitus veenab vilkuvat lambipirni? Ei.
Voolukatkestused häirivad inimeste igapäevaelu väga tugevalt ning seetõttu on kummaline kuulata nii Eesti Energia kui tema jaotusvõrgu ettevõtte konstateeringuid jaotusvõrgu vananemisest. Loomulikult vananeb kõik, mida kasutatakse. Konkurentsiameti kinnitusel on Eesti Energial veel küllalt võimalusi efektiivsemalt majandada, võrgu arendamiseks saaks suunata rohkem raha.
Niisiis ei peaks elementaarse varustuskindluse tagamine elektritarbijatele tähendama ka teenuse hinna lakke kruvimist. Pigem tähendab see ettevõtlikkust ja klientide ootuste mõistmist. Vähemalt võiks elektriettevõte mõista seda, et kui ei suudeta tagada teenust, ei saa esitada ka arvet. Sest inimeselt, kes istub pimedas ja võib-olla ka külmas, ei saa oodata mõistmist ja arusaamist sellest, et ettevõttel – raha ei ole ja võrgud on vanad – võtab tema murede lahendamine veel pikalt aega. Tema on ju kliendina oma arved maksnud ning varustuskindluse tagamine peaks olema ettevõtte kohustus. Ent viimane ei saa sellega hakkama ja järgmise tormi ajal on inimene jälle pimedas.