Giles Merritt: ükskõik, mida britid täna otsustavad, Euroopa Liit peab muutuma

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurbritannia peaminister Davic Cameron Brüsselis.
Suurbritannia peaminister Davic Cameron Brüsselis. Foto: YVES HERMAN/REUTERS

Euroopa Liidu laienevas populistliku euroskeptitsismi taevas on ka heledamaid laike. Brüsseli ja veel mitme Euroopa pealinnas juhid teavad, et Euroopa Liit peab kogunevale rahulolematusele reageerima ning, et lõpuks on sellest võimalik ka kasu saada, kirjutab àjakirja Financial Times endine Brüsseli korrespondent Giles Merritt.

Katalüsaatoriks on olnud Ühendkuningriigi sageli absurdne arutelu Brexiti ümber. Lahkuda soovijate argumendid on sageli ebatäpsed kui mitte täiesti valed. Tuline debatt Suurbritannias selle üle, kas jääda Euroopa Liitu on paljastanud aga ELi sügavamad nõrkused ning sundinud Euroopa juhte nende eiramist lõpetama.

Euroopa populistlike parteide tõus avaldab kogu mandril sarnast survet. Kuigi neid kardetakse, on neil poliitilist tõsiseltvõetavust kasinalt. Brexiti toetajate seas on aga ka valitsuses olevaid ministreid, kes väidavad, et üheks ELi peamiseks probleemiks on ebademokraatlik otsustusprotsess.

Euroopa Liidu võimetus

Euroopa Liidu peamised läbikukkumised ei ole aga just eriti demokraatia probleemidega seotud. Pagulas- ja migrandikriisi kaoses, Euroopa ebapiisavas reageeringus 2011. aastal toimunud Araabia Kevade ülestõusule, kolm aastat hiljem alanud Ukraina kriisis ning Venemaa enesekindluses ei saa süüdistada Euroopa Liidu otsusteni jõudmise moodust. Siiski rõhutavad need liidu võimetust kiiresti ja otsustuskindlalt reageerida. Veelgi halvemast küljest rõhtuvad need liidu võimetust hoida ära konflikte majandus- ja julgeolekukokkulepetega.

Demokraatia on kõigest olenemata võti Euroopa Liidu tulevikku. Kriitikud on aastaid toonud esile Euroopa «demokraatia puudujääke». Ministrite Nõukogu, mis koos Euroopa Parlamendiga moodustab ELi seadusandliku võimu, on sama läbipaistmatult salatsev kui Põhja-Korea, viies oma tegevust läbi suletud uste taga ja avaldamata andmeid selle kohta, kes ütles mida.

On toimunud tagasihoidlikke katseid suurendada Euroopa Parlamendi võimu, kuid Euroopa avalikkus pole neid kaebuste vaigistamiseks piisavalt tunnistanud. Valijate ELi vastasuse  pehmendamiseks on vaja märkimisväärseid muudatusi ning see ebamugav fakt on hakanud kohale jõudma ka Euroopa peavoolu poliitikutele.

Euroopa Liidu valitsuste peamiseks hirmuks on see, et täna Brexiti poolt hääletamine vallandab hoo sarnaseid referendumeid ka mujal. Euroopa Liidu usaldusväärsusele annaks see laastava löögi nii liikmesriikides kui välismaal.

Brittide otsus Euroopa Liitu jääda oleks võiks aga olla sama halb, kui ELi institutsioonid Brüsselis selle peale vaid kergendatult hingaksid ja naaseksid sama vana tegevuse juurde, jättes väärtalitlevad struktuurid puutumata. Sellisel juhul kasutaksid populistid ELi «superriigi» kolli, et õõnestada peavoolu parteide toetust rohujuure tasandil.

Kuidas Euroopat muuta?

Millist demokraatlikku reformi võiks siis ette kujutada? Viimati tõstatati see küsimus 2005. aastal kui Prantsuse ja Hollandi referendumid lasid põhja ELi ettepaneku luua põhiseaduse leping. Euroopa Liit oli siis oma haripunktis, just tõusnud euro ja 2004. aasta ambitsioonika «suure pauguga» ida poole laienemise abil. Seetõttu paistavad muudatuste tagamise võimalused praegu, kui EL on oma populaarsuse madalaimas punktis, vägagi ebatõenäolised.

Tõeks võib osutuda aga vastupidine. Kui «Euroopa projekt» oli edukas, nägid võimude suurema tsentraliseerimise vajadust vaid üksikud visionäärid. Võib tunduda ebaloomulik, aga Euroopa langev produktiivsus ja kahanev tööjõud annavad märku eesootavast veelgi raskemast ajast, mis tugevdab argumente tõhusama ja demokraatlikult osavõtlikuma Euroopa Liidu kasuks.

See ongi kõige keerulisem küsimus. Kuidas saab EL muuta tõhusaks ja töötavaks demokraatiaks lagunevaid otsustusmehhanisme, mille kallal on nokitsetud ja millele on ajutise loomuga täiendusi lisatud juba 40 aastat? Takistusena seisavad teel ees 28 väga erinevate poliitiliste kultuuride ning kirjude riiklike ja piirkondlike huvidega riiki oma väärtusliku suveräänsusega. Pole ühtegi eeskuju, mille järgi end kujundada.

Poliitteadlased on välja pakkunud suurel hulgal ideesid, alates topeltmandaatide tagasitoomisest (riiklikele parlamendiliikmetele koha andmine ka Euroopa parlamendis) ning lõpetades kahekojalise Euroopa Liidu Senati loomisega. Demokraatlikuma Euroopa Liidu detailid, mille puhul Komisjonile antakse rahva ees vastutus, on aga vähem olulised kui poliitiline tahe edasi liikuda.

Mitmed Euroopa riiklikud valitsused on olenemata oma värvidest juba kaua olnud ladusama ja demokraatlikuma Euroopa Liidu vastu. Nüüd peavad nad aga valima selle vahel, kas lubada edu parem- ja vasakäärmuslikele euroskeptilistele parteidele või luua riigist kõrgemal asuv demokraatia, mis suudaks rahuldada valijate põhjendatud muresid.

2003. aasta Euroopa kongress, mis lõi halvasti lõppenud ELi põhiseaduse, ei ole kindlasti tulevikujooniseks. Kogunemise käänuline tegevus viidi läbi enamasti silma alt väljas. Selleks, et vähendada «Euroopa» vastu kuhjuvat kriitikat, peaks Euroopa Liit üllatama avatud debatiga, millesse on peale käputäie poliitikute kaasatud ka kodanikuühiskond. Debati aluseks peab olema see, et EL on laialimineku äärel, ja suunda saab muuta vaid Euroopa kodanike suhtes osavõtlikum olles.

Giles Merritt on ajakirja Financial Times endine Brüsseli korrespondent ja raamatu Slippery Slope: Europe’s Troubled Future (Libe tee: Euroopa ärevusttekitav tulevik) autor, mille hiljuti avaldas kirjastus Oxford University Press.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles