Ülekuulamine on liiga oluline, et jätta see amatööride hoolde. Tegevust põhjendava ja usaldusväärse luureinfo saamine võib olla eluliselt oluline igapäevasest õiguskorra tagamisest terroriaktide ennetamiseni, kirjutab neuroteadlane Shane O’Mara.
Shane O’Mara: miks piinamine ei tööta? (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seetõttu peaksid ülekuulamistehnikad põhinema mõistuse- ja käitumisteadustel, mitte Hollywoodi produtsentide palavikulistel ettekujutustel, mida poliitikud usuvad, advokaadid toetavad ja amatöörpiinajad läbi viivad.
Piinamist ei nimetata alati nii
Piinamine on olnud meiega kogu inimkonna ajaloo vältel, kuigi mitte alati selle nime all. Näiteks demokraatlikud riigid kipuvad piinamist kasutama salaja ning eelistavad tehnikaid, mille sihtmärgiks on psühholoogiliste, neuroloogiliste ja füsioloogiliste funktsioonide kese. Need meetodid – peaaegu uputamine, lämmatamine, aheldamine või füüsilist valu põhjustavad stressiasendid ja lisaks sensoorsed rünnakud nagu külm temperatuur, valju heli või ere valgus – ei jäta endast sageli füüsilisi jälgi. Ometi koos psühholoogiliste meetoditega, sealhulgas sunnitud alastiolek, isolatsioon, relvade/puuride/ründekoerte kasutamise ähvardused ja väljamõeldud rünnakud ohvrite lähedaste vastu, võivad need olla laostavad.
Kui põlastatavad need meetodid aga ei oleks, on neil harva puudu kaitsjatest, kes väidavad, et neid on vaja inimelusid päästva informatsiooni saamiseks. Nad väidavad, et äärmusliku stressi abil paljastavad need inimesed oma teadmised.
Pole aga tõendeid, et see oleks tõsi. Piinamine õõnestab hoopiski just seda eesmärki, mida saavutada üritab. Piinamise abil kätte saadud tunnistused võivad olla mahukad, kuid sama sageli on need ka absurdsed. Võtame näiteks selle, kui palju naisi tunnistasid piinamise käigus, et nad on nõiad, või selle, et vaid piinamise ähvardus ajendad Galileo Galileid eitama ettepanekut selle kohta, et Maa tiirleb ümber Päikese. Kogenenud ülekuulajad salgavad piinamise ühiselt maha, teades, et sellega ei kaasne kastutatavat, tõestatavat ega tegevust põhjendavat luureinfot.
Stress rikub mälu
Mitmed sõjaväepersonali, kindlate patsiendigruppide ja normaalsete vabatahtlikega läbi viidud uuringud näitavad, et kroonilised ja tõsised stressitekitajad kompromiteerivad psühholoogilisi funktsioone, põhjustades koekahjustusi aju osades, mis toetavad mälu (hipokampus), ning vähendatud ajutegevust aju osades, mis toetavad kavatsusi, planeerimist ja reguleerivad käitumuslikkust (otsmikusagarad). Äärmuslikud stressitekitajad põhjustavad ka ajutegevuse aktiveerumist neis aju piirkondades, mis on seotud hirmu ja ohuga seotud informatsiooni töötlemisega (võib põhjustada traumajärgse stressihäire).
Väljaõppe käigus magamatuse all kannatavad sõdurid ilmutavad märkimisväärseid psühhomotoorsete ja üldiste kognitiivsete funktsioonide vähenemist ning sügavaid mälupuudujääke. Magamatus mõjutab teravalt ja negatiivselt ka meeleolu, mis muudab kognitiivsed funktsioonid veelgi kompromiteeritumateks. Pikaajaline magamatus võib põhjustada polüsensoorseid hallutsinatsioone, psühhoosisarnaseid hooge ja teisi neuropsühhiaatrilisi nähtusi. Pole ühtegi tõendit, et magamatus mingil moel võimendaks ligipääsu mälestustele.
Uuringud, mis viidi läbi krooniliste valudega patsientidega ja vabatahtlikega, kellele tekitati füüsilist valu, näitavad, et füüsiline kannatamine halvendab tundlikkust, mälu ja meeleolu. Lämmatamine või uputamine on samuti problemaatilised tehnikad. Hapniku piiramine vähendab tegevust aju osades, mis on seotud kõrgema kognitiivse funktsiooni ja mäluga, ning suurendab tegevust ajutüves, mis on seotud refleksiivsete reaktsioonidega ellujäämise nimel. Selline olukord mõjutab tõepäraseid meenutusi ning soodustab tuletatud mälestuste tekkimist.
Inimesed ei oska ära tunda valetamist
Inimesed on valetamise äratundmises halvad – sageli on tulemus vaid veidi parem kui näiteks kulli ja kirja visates. Veelgi halvemad on inimesed valede äratundmisel siis, kui nad on kõrgendatud emotsionaalse pinge all. Pole tõendeid, et piinajad oleksid valetamise äratundmisel teistest paremad – just vastupidi, eksisteerib piisavalt tõendeid selle kohta, et piinajad või nende ülemused tavapäraselt ei usu küsitletavate tunnistusi.
Muutes asju veel hullemaks – piinamine ei ole traumaatiline mitte ainult ohvrile, vaid ka läbiviijale. Poliitikud, kes piinamist toetavad, et pea kunagi isiklikult vange uputama (waterboarding), näljutama ega füüsiliselt maatasa tegema. Keegi aga peab nende poliitikat ellu viima, ning need inimesed on sellest raskesti mõjutatud põhjustel, mis on sügavalt juurdunud meie ajutegevuses. Inimestel on spetsialiseerunud ajuvõrgustik (nn valumaatriks), mis reageerib automaatselt ja refleksiivselt kannatustele, valule ja meeleheitele mõnes muus osas.
Füüsilistes ja emotsionaalsetes rünnakutes osalemine kaitsetute inimeste vastu selleks, et saada kätte väärtusetuid tunnistusi ja kahtlast luureinfot on alandav, piinlik ja traumeeriv. Kui selliseid tegusid viiakse läbi demokraatia palvel, pole piinamise läbiviijatel ühtegi kaaspiinajate salaorganisatsiooni, kuhu pöörduda sotsiaalse toe ja lohutuse saamiseks. Isegi kui eiratakse ohvrite heaolu, pole piinamine oma hinnata: see kahjustab piinamise läbiviijaid, hävitab demokraatlikke institutsioone ja korrumpeerib õigusriiki.
Õnneks on maad võtmas arusaam, et ülekuulamise praktika ja luuretöö keskmes peaks olema mõistuse- ja käitumisteadused. Näiteks USAs peaks hiljutine seadusandlus aitama tagada selle, et mittesundliku ülekuulamise moodustavad parimad tõendipõhised praktikad. Elusid saab tõesti päästa siis, kui usaldusväärse ja tõese informatsioonini jõutakse ruttu. Just see on põhjus, mis igasuguses vormis piinamine peaks saama kõlbmatuks tunnistatud.
Shane O’Mara on Trinity kolledži neuroteaduste instituudi eksperimentaalsete ajuuuringute professor ja Wellcome fondi vanemuurija ning Why Torture Doesn’t Work: The Neuroscience of Interrogation (Miks piinamine ei tööta: ülekuulamise neuroteadus) autor.
Copyright: Project Syndicate, 2016.