Hale Bradt: minu isa lugu – Teine maailmasõda jättis sügavaid haavu ka teisel pool ookeani (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Leidsin oma Teises maailmasõjas võidelnud ja selle järel endalt elu võtnud isa kirjad ja soovin nendes peituva avalikkuse ette tuua, kirjutab Hale Bradt.

1945. aasta 1. detsembril läks minu isa meie Washington D.C.s asuva kodu keldrisse ning tulistas end südamesse. Pärast kolme aasta pikkust teenistust Teises Maailmas Vaikse ookeani sõjategevuses oli ta kodus saanud olla vaid kuus nädalat. Kas saab austada isa, kes lahutas end ise oma perekonnast – minu 13-aastasest õest, 40-aastasest emast ja 14-aastasest minust – igaveseks? Ta võttis meilt ära oma armastuse, seltskonna, juhatuse ning emotsionaalse toe, mis oleks võinud tema loomuliku elu lõpuni kesta veel aastakümneid. Jäi aga kestva tulemusena meie kõigi kibedus.

Jah, olime mõtteis kibestunud, kuid olukord oli palju keerulisem. Tema naine ja armastatud kaaslane 18 eluaasta jooksul oli sattunud oma armastuse- ja turvatundevajaduse ohvriks ning saanud abikaasa pika meretaguse teenistuse ajal teise mehega lapse. See polnud kõik. Meie isa oli jätnud oma sõbrad Vaikse ookeani piirkonnas mulla alla, ta ei soovinud naasta tööle Maine’i ülikooli keemiaosakonna juhi ametikohale, sõjajärgne karjäär armees teda ei oodanud, ta elas peavalusid tekitava šrapnellitükiga oma kulmus ning tal ilmnesid surmapäeva hommikul malaariahoo sümptomid.

Lisaks sellele oli ta olnud komandör 4500 sõdurile (Green Mountain’i poisid Vermonti osariigist), kes olid Jaapanis maabudes eesliinil – see oli veresaun, millest pääsemist ta ei oodanud –, kuid kogu üksuse demobiliseerimisel jäi ta äkitselt ilma igasugustest sõjaväelistest ülesannetest. Tal raviti Fort Meade'i haiglas Marylandi osariigis depressiooni. Seda kõike arvesse võttes on muutub tema enesetapp peaaegu mõistetavaks. Nii jah, me oleme uhked tema sõjaväeteenistuse üle ning austame teda jätkuvalt igal isadepäeval.

Võib-olla selle mõistvusega oleksime õega oma kibestumuse pidanud suunama hoopis tema naise, meie ema poole. Erinevalt Hamletist ja Elektrast, kes sarnastel tingimustel vandusid, et maksavad oma isa surma eest kätte, otsustasime jääda truuks emale. Ta oli abikaasa eemaloleku ajal jäänud üksi meie eest hoolitsema ning pidi silmitsi seisma omaenda isiklike probleemidega. Nad olid isaga kokku leppinud, et tema eemalviibimise ajal peaks ema tegelema iseendaga, et juhul kui isa ei naase, suudaks ta pere eest paremini hoolt kanda. Sellest ajendatult viis ema oma eelteismelised lapsed Ameerika kunstikeskusesse New Yorki, et arendada oma oskusi muusika ja kirjutamise vallas. Seal jäigi ta rasedaks. Ta otsustas raseduse lõpuni kanda ning tegi seda suure saladusloori ja maskeeringute all.

Kogu selle aja, kui isa ära oli – isegi raseduse ja imetamise kuude ajal – kirjutas ema talle positiivseid tujutõstvaid kirju ning saatis soovitud asju: erilisi toite, uue käekella. Ta käitus samamoodi ka minu õe ja minuga, kui käisime ühe neist aastatest internaatkoolis, tagades samal ajal, et vastsündinu saab sama head hoolt. Ta oli kodurindel kapten ning ta oli oma sõjas nii hea juht, kui suutis. Lõpuks ei lahkunud ta oma kohalt nii nagu isa, vaid teenis oma perekonda elupäevade lõpuni. Nii et jah, me austame ka teda igal emadepäeval. Kuidas me saaks seda mitte teha? Ta oli ju ikkagi meie ema.

Isa jättis meile ilusa kingituse – aarde, mis koosnes perele ja vanematele koju saadetud väga ilusatest kirjadest. Ta oli haritud 40-aastane rahvuskaartlane, kui tema üksus 1941. aastal föderaalteenistusse astus ning ta teadis, et ta osaleb ajaloolises sündmuses.

Tema kirjad kirjeldavad Vaikse ookeani sõjatandri sündmusi detailselt läbi suurtükiväelase silmade, andes toimuvat edasi luuleliste kirjelduste, ereda sisevaatluse, hella ja sõnaselge armastuse, isalike nõuannete ning vahetevahel ka huumori abil. Ta kirjutas ajaloo säilitamise tarbeks ning hoidis tsenseerimist nõudvate faktidega kirju enda käes nii kaua, kuni nende postitamine sai seaduslikuks, harilikult juhtus see umbes kuu aega pärast nende kirjutamist. 1980. aastal leidsin juhuslikult mõned neist kirjadest. Sain aru nende kirjanduslikust ja ajalooliset väärtusest ning uurisin tausta arhiivides, tema kolleegidelt, õdedelt-vendadelt ja isegi ühelt vastaselt Jaapani armees ning külastasin ka Vaikse ookeani lahinguväljasid. Usun, et paremini poleks ma saanud meie isa ja ema austada, kui viia nende kirjad ja lood ajaloolaste ja avalikkuseni. Teen seda augustis, Jaapani üle saavutatud võidu aastapäeval.

 


Hale Bradt on raamatu «Wilber’s War: An American Family’s Journey through World War II» autor. Ta teenis USA mereväes Korea sõja ajal. Ta on MIT-s füüsika emeriitprofessor ning elab Massachusettsi osariigis Salemi linnas oma naisega, kellega ta on abielus olnud 58 aastat.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles