/nginx/o/2017/06/19/6798691t1h2f5c.jpg)
/nginx/o/2017/06/19/6798699t1h1526.jpg)
Praegu võib Eesti kannatada erinevate probleemide all, kuid «pagulaste probleem» ei ole üks neist. Senine kogemus on rahulik ja üldjoontes positiivne. Seda nii majandusliku koormuse kui ka julgeoleku võtmes, kirjutavad Marion Pajumets (Euroopa Rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkt) ja Egert Belitšev (Politsei- ja Piirivalveamet).
Eelmisel aastal uuriti eestimaalaste suhtumist pagulaste vastuvõtmisesse. TNS Emori küsimustele vastajatest 22 protsenti leidis, et eri kultuuritaustaga inimesed rikastavad Eesti elu ning 8 protsenti nõustus, et pagulased muudavad Eestit avatumaks ja sallivamaks. Enamik väljendas aga kõhedust tundmatu ees. Kardeti, et abi osutamine kahjustab riigi võimekust toetada oma inimesi, kes on hädas. Teiseks nähti pagulastes võimalikku ohtu sisejulgeolekule. Kardeti etniliste rühmade segregatsiooni, sisserännanute pahuksisse minekut avaliku korraga ja terrorismi jõudmist meie koduõuele.
Kuidas on seni hakkama saadud? Teeme vahekokkuvõte enne, kui Euroopa ümberpaigutamise ja -asustamise tegevuskava hoo sisse saab.
Majandus ja sotsiaalhoolekanne
Politsei ja Piirivalveameti (PPA) sõnul oli 2015. juulis rahvusvahelise kaitse saanuid (nimetame neid lihtsustades pagulasteks) 105. Neist 19 olid alaealised, 4 pensionil ja 4 lapsehoolduspuhkusel. Lisaks elas 8 välismaal, kasutades oma õigust vabalt liikuda. 7 pagulase elukoht ja käekäik oli ametivõimudele teadmata. Ülejäänutest 27 töötasid ning 36 ei töötanud, elades riigi ja kohaliku omavalitsuse toetustest. Oluline on märkida, et viimase rühma esindajatest 19 olid kaitse saanud nii värskelt, et viibisid veel varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses. Neil polnud veel olnud piisavalt aega omavalitsuse leidmiseks, kus end sisse seada ja töö leida. Seega, pagulastest, kellelt on asjakohane oodata töötamist, 27 töötasid ja 17 ei töötanud.
Eesti pagulased on hõivatud eelkõige tootvas ja teenuste sektoris. Näiteks töötavad nad pesumajades, ehitusettevõtetes, pagaritööstustes, majutus- ja toitlustusasutustes. Kõik nad maksavad makse ja panustavad nõnda näiteks meditsiinitöötajate ja õpetajate palgaraha tekkesse, pensionitesse, heakorda.
Kartusel, et pagulaste tulek kahjustab Eesti inimeste sotsiaalset kaitset, (nii arvas iga teine TNS Emori küsimustikule vastanu) pole praegu alust. Eesti tuleb korraga toime nii olijate kui ka tulijate toetamisega samadel põhimõtetel. Kindlasti ei ole Eesti sihtriik, mille kõrged toetused võiks meelitada siia kerge äraelamise otsijaid. Kui kusagil leidub pagulasi, kel plaan sotsiaaltoetustel «liugu lasta», teeb meie võrdlemisi napp toetuste süsteem eelvaliku nende kasuks, kelle eesmärk on ühiskonnas iseseisvalt hakkama saada.
Kui ülaltoodud arvud Eesti kohta on väikesed, siis Rootsil on mitmekümne aasta pikkune kogemus suure arvu pagulaste vastuvõtmisel ja lõimimisel. Sealgi debateeritakse, kas nad on majandusele pigem koormaks või mootoriks. Sellele küsimusele vastamiseks võrdles Göteborgi Ülikooli majandusteadlane Joakim Ruist pagulastena riiki saabunute ja nende pereliikmete makstud makse ning neile tehtud avalikke kulusid. Aastal 2007, mil kaitse saanutena riiki sisenenud moodustasid 5,1 protsenti Rootsi elanikkonnast, ületasid kulud veidi tulusid. Pagulaste toetamisele läks 1 protsent Rootsi sisemajanduse kogutoodangust. Sealjuures on Rootsi riik, mille toetused on helded ja atraktiivsed.
Soome töö- ja majandusministeerium tõdeb, et kuigi töötuse määr Soome kaitse saanute hulgas on mitmekordne võrreldes põliselanikega, kaob see vahe kümne aasta möödudes kaitse andmisest. Selle perioodi lühendamiseks koostatakse pagulastele individuaalne lõimimisplaan ning pingutatakse näiteks ka etniliselt mitmekesise organisatsiooni eeliste selgitamisel tööandjatele ja avalikkusele.
Eelnevast võib järeldada, et ka Eesti pagulaste valmisolek tööle minna ja makse maksta sõltub riigi esialgsest investeeringust neisse – psühholoogilisest abist, keeleõppest, jätkuharidusest täiskasvanutele, omandatud kvalifikatsioonide tunnustamisest, kooliharidusest lastele ja paindlikest tööturuteenustest. Muidugi mängivad rolli ka inimese enda motivatsioon töötada ning tööandjate valmisolek värvata eri kultuuritausta ja nahavärviga töötajaid. Igal juhul võib eeldada, et Eestis kohanedes paraneb siin elavate pagulaste hõive. Lapsehoolduspuhkusel viibijad võivad laste sirgudes ja lasteaiakohtade olemasolul tööle minna. Praegused pagulaste lapsed kasvavad üles eestikeelses keskkonnas ja nende iseseisvat toimetulekut ei tohiks vähemalt haridus, keelteoskus ega suhtlusvõrgustik takistada.
Avalik kord ja julgeolek
Tavaliselt ei paluta rahvusvahelist kaitset selleks, et sooritada vastuvõtjariigis seadusrikkumisi, rääkimata terroritegudest. Põgenetakse just vägivalla eest, et leida turvaline elu rahulikus riigis. Siiski võib uus keskkond esitada väljakutseid sisserännanute, sealhulgas pagulaste seaduskuulekusele.
Tulijad on niikuinii vaesemad ja sotsiaalselt isoleeritumad, keeleliselt ja kultuuriliselt ülesjuuritud – oluline on, et inimesed, asutused, poliitikad ja reeglid hoiduks nende tõrjumisest. See võib tuua kaasa süsteemis pettumise, isolatsiooni ja toimetulekuraskused. Kui ressursse (edu, jõukust, respekti) on raske või võimatu koguda seadusliku käitumisega, võidakse neid võtta reegleid rikkudes. Teame, et nii Ameerika Ühendriikide, Taani kui ka Eesti vanglates kannavad karistust valdavalt etnilistest vähemustest mehed. Ühelt poolt panevad konservatiivsed lähtekultuurid neile ülesande koguda respekti ja jõukust mitte ainult iseendale, vaid kogu perele. Teisalt võivad nad kohata vastuvõtjariigis eelarvamusi ja tõrjumist, mis muudavad nende ootuste täitmise pea võimatuks. Selleks et tagada sisserändajate lojaalsus ja seaduskuulekus, tuleb nad lõimida ning luua neile põliselanikega maast madalast võrdsed võimalused saada iseseisvaks ja edukaks.
Eraldi pagulaste süütegude kohta esitavad riigid vähe andmeid. Pahatihti pannakse nii tavakasutuses kui ka statistikas ühte patta pagulased, kellele on riik pärast põhjalikku taustakontrolli kaitse andnud, varjupaigataotlejad, kelle osas politsei pole veel otsust langetanud, ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased ning välismaalased, kes viibivad riigis seaduslikult, omades elamisluba nt töötamiseks või perega ühinemiseks. Kurikuulsa Kölni uusaastaöö ahistamise juhtumis süüdistatud 58 mehest olid Kölni prokuratuuri andmetel pagulased kolm, aga rahvas väljendas oma nördimust loosungiga: pagulased – te pole teretulnud!
Siiski ei saa väita, et Euroopa on kaitset antud eranditult seaduskuulekatele. Kahjuks võivad pagulaste sekka end peita terroristid ning mõnel juhul võib olla üpris keeruline eristada tõelist abivajajat julgeoleku ohustajast. Kuid nagu rõhutab KAPO aastaraamat – seetõttu ei tohi näha kõigis pagulastes eeldatavaid terroriste.
Aga Eesti numbrite juurde, 105 pagulasest olid süüteo toime pannud kaheksa (osa on seda teinud ka korduvalt). See teeb 6,7 protsenti kaitse saanutest. Pagulasi tabati valdavalt liiklusrikkumistelt ja kergematelt väärtegudelt. Võrdluseks, kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast on PPA andmetel karistatud (loomulikult on «põliselanikel» ka kauem aega olnud neid patte oma registrisse koguda).
Pagulaste radikaliseerumine pole Eestis probleem olnud, kuid julgeolekuriskina saab käsitleda osa arvamusliidrite ja liikumiste avalikku vaenu tumedama nahavärviga sisserändajate vastu. PPA sõnul lahkusid mõned Eestilt kaitse saanud siit just seetõttu, et tajusid Eestis võõraviha.
Kokkuvõtteks
Praegu võib Eesti kannatada erinevate probleemide all, kuid «pagulaste probleem» ei ole üks neist. Senine kogemus on rahulik ja üldjoontes positiivne. Seda nii majandusliku koormuse kui ka julgeoleku võtmes. Kui üldse, siis põhjustavad pahandusi pagulaste vastased.
Lähiaastad näitavad, kui hästi suudab Eesti ametkondade loodud süsteem vastu võtta mitusada pagulast. Küllap ilmneb alguses teatud puudujääke, aga kindlasti nendega tegeletakse. Eesti julgeolekuasutused saavad teha palju, et vähendada võimalikke riske, kuid turvalisust luuakse koostöös. Kõigi eestimaalaste sõnum pagulastele ja teistele seaduslikult sisserännanutele peaks olema – austage meie väärtusi ja järgige meie reegleid ning olete osa ühiskonnast. Tere tulemast!
MAAILMA PAGULASTE PÄEV
Maailma pagulaste päeva peetakse iga aasta 20. juunil. ÜRO eesmärk on tõmmata sellel päeval maailma avalikkuse tähelepanu miljonitele inimestele, kes jätsid kodud, põgenedes sõja, konfliktide ja tagakiusamise eest. Enam kui 100 riigis peavad neid mitmesuguste üritustega meeles valitused, rahvusvahelised organisatsioonid, huvikaitseorganisatsioonid, mittetulundusühendused ja muud asutused.