Kui Eestis teha juttu võrdõiguslikkusest, tõuseb kujutlusse tihti irooniline ja stereotüüpne ettekujutus sellest, kuidas me nüüd jälle kõik ühesuguseks saama hakkame. Kuid kui mõelda, mida võrdõiguslikkus õieti tähendab või tähendama peaks, jõuame välja igaühe individuaalsuse austamiseni – meil kõigil on sellele õigus, kirjutavad Õpetajate Lehes Ester Aunin ja Ene Velström Omanäolise Kooli arenduskeskusest.
Võrdväärsus pole ju Prokrustese säng, kus lühikesi pikkadeks venitada ja pikki lühikeseks pressida. Individuaalsuse väärtustamine peaks olema igaühe huvides.
Ometi torkab sooline ebavõrdsus Eesti hariduses silma nii õpetajate soolises jaotuses, poiste ja tüdrukute õpiedukuses ning edasijõudmises kui ka noorte erialavalikutes. Statistika näitab, et suur osa käitumisprobleemidest on seotud poistega ning enamik põhikoolist väljalangenuid on poisid, mis mõjutab oluliselt nende sotsiaalset kaasatust edasises elus. Samuti lõpetab kõrgkooli kaks korda vähem mehi kui naisi. Hilisemas elus nihkub ebavõrdsus naiste kahjuks, mida iseloomustab Euroopa suurim palgalõhe meeste ja naiste vahel – ligi 30%. Samas on oluline märkida, et koolitee katkestanud mehed ei ole üldjuhul kõrgepalgaliste hulgas. Seega mõjutab ebavõrdsus nii poiste ja tüdrukute valikuid hariduses kui ka nende sotsiaalmajanduslikku olukorda ja heaolu laiemalt.
Eesti Naisteühenduse Ümarlaua SA uurimuses Eesti õpetajate ja haridustöötajate valmisolekust sootundlikuks õpetamiseks ja kasvatamiseks selgus, et õpetajate ja õpilaste soolised eelarvamused ja stereotüübid on enamasti teadvustamata, neile toetuv käitumine ettekavatsematu ja tahtmatu. See piirab aga valikuvõimalusi ja mõjutab halvasti õpilaste õppeedukust, võimeid, oskusi ja enesekindlust. Just õpetajatest võivad saada kas traditsiooniliste soorollide ja soolise ebavõrdsuse mehhanismide säilitajad või vastupidi, muudatuste taganttõukajad. Võtmeküsimus on seega õpetajate eelnevad teadmised, haridus, aga sageli ka isiklikud uskumused, hoiak ja käitumine.
SA OK arenduskeskus algatas 2014. aastal koostöös sotsiaalministeeriumiga programmi, mille eesmärk on tõsta õpetajate ja lapsevanemate teadlikkust sugude temaatikast, stereotüüpidest ning sobiva arengukeskkonna loomisest poistele ja tüdrukutele. Teadlikkuse tõus sootemaatikas võimaldab õpetajatel arvestada soolisuse tähendust õppe- ja kasvatustöö individualiseerimisel. Õpetajad on kogukondlikes dialoogides tihti arvamusliidrid ning võrgustike algatamisel võtmeisikud. Seega on neil võimalus luua arengukeskkond, kus kõigil oleksid võrdsed võimalused, olenemata soost.
Programmi käigus töötati välja ja korraldati väljaõpped koolitajatele, et tõsta nende pädevust ja motivatsiooni viia läbi sootemaatilisi koolitusi ja vanemate õhtuid. Viidi läbi koolitused kolmes pilootkoolis ning lastevanemate õhtud Eesti mitmes piirkonnas.
Enne koolitust hindasid õpetajad kõige madalamaks enda teadmisi kaasaegsete soouuringute vallas. Samuti kerkisid õpetajate peas küsimused, kuidas sooküsimustesse igapäevases koolielus suhtuda, saada teada mõlema sugupoole vajadustest, milleks sootundlik keskkond üldse vajalik on. Tunti ka muret selle üle, kas sugu kui selline kaob ära. „Kas poiste ja tüdrukute asemel hakkavad koolis käima pingviinid?” küsis eeluuringus üks õpetaja. Kui küsimus oli, millised on peamised takistused lapse arengu juhtimisel klassis, siis leiti, et poisid on sageli valjuhäälsed ja püsimatud, ei süvene õpitavasse ning poistest liidrid nõuavad endale palju tähelepanu. Tüdrukute puhul toodi välja, et nad tulevad küll koolikeskkonnaga paremini toime, kuid neid iseloomustab liigne kohusetundlikkus, perfektsionism, enda võimete ebaadekvaatne hindamine ning mõnikord enesekontrolli puudumine.
Õpetajad leidsid, et sooteemalise koolitusprogrammi läbimine aitas neil saada teadlikumaks sellest, millised soostereotüübid ühiskonnas valitsevad, milline on haridusasutuste toime soostereotüüpide taastootmisel ja kuidas luua õpikeskkonda nii poistele kui ka tüdrukutele. See aitab järk-järgult lahendada probleemi, et poisid on koolis «rahutud ja laisad» ja tüdrukud «tublid ja usinad» ning hilisemas elus taas kord ebavõrdses seisus.
Praegune nn sooneutraalne (tegelikult diskrimineeriv) kool ja kodune kasvukeskkond takistavad erisooliste laste potentsiaali avaldumist ning nende õpimotivatsioon sageli langeb. Ühise õppimise tulemusel muutub laste õppe- ja kasvukeskkond rikkalikumaks ning muutub ka nende õpetajate ja vanemate käitumine. Sootundliku kasvatuse kaugem eesmärk võiks olla tingimuste loomine maksimaalseks eneserealiseerimiseks nii poistele kui ka tüdrukutele ning traditsiooniliste kultuuriliste piirangute vähendamine isiksuse arengule, mis tulenevad soolistest eelarvamustest, soostereotüüpidest ja soolistest hierarhiatest.