3. juunil kaitses Mare Oja TLÜ-s doktoriväitekirja «Muutused üldhariduskooli ajalooõpetuses alates 1987. aastast – nõukogulikust tänapäevaseks». Uurimus käsitleb Eesti hariduselus ja ajalooõpetuses kolme aastakümne jooksul toimunud paradigmaatilisi muutusi ning arengut. Üks eesmärk oli selgitada välja, kuidas mõtestavad ja hindavad ajalooõpetajad ise ajalooõpetuses lähiajaloos toimunut, kirjutab töö autor Õpetajate Lehes.
Nõukogude haridussüsteem oli unifitseeritud, tsentraliseeritud ja politiseeritud. Õppeprogrammid rajanesid sovetlikul ideoloogial, pedagoogikas oli eesmärk õpetada selgeks lõplikud tõed ja väärtushinnangud, et kujundada õpilastel kindlaid ja püsivaid teadmisi. Õpe oli autoritaarne, õppimiskäsitus traditsiooniline, toetudes põhiliselt mälule. Eesti ajaloo õppimine oli võimalik piiratud mahus Nõukogude Liidu ajaloo kursuse osana ning mõistagi ideoloogiliselt ainuõigest vaatenurgast.
Aastatel 1987–1989 leidis aset entusiasmil ja laial ühiskondlikul alusel põhinenud kooliuuendus. Seejärel esialgne aktiivsus vaibus ja asendus pettumusega, kuna ideid ei suudetud ellu rakendada. Arengut pidurdas haridusinstitutsioonide pidev reorganiseerimine. Iseseisvuse taastanud Eestis otsiti riigi tasandil konsensust ja uusi pedagoogilisi lahendusi, koostati pikemalt ettevaatavaid strateegiadokumente, õpetamispraktika jäi aga suures osas samaks. Muutused mõtteviisis, õpilasekeskne õpe, uute meetodite ja strateegiate kasutamine, oskuste kujundamine teadmiste laiendamise kõrval ning uute hindamispõhimõtete omaksvõtt ei ole kiired protsessid, vaid nõuavad aega.
Ajalooõpetuse kontseptsionaalsed alused töötati välja aastail 1988–1991 ning mitu seisukohta, nagu identiteedi areng, oskuste kujundamine, on olnud ainekavade arenduses aluseks praeguseni. Olulise tähtsuse omandas kriitilise mõtlemise arendamine, et ärgitada hoiakuid ja seisukohti (ka kollektiivsel mälul põhinevaid) allikatega kontrollima ning kinnitama. 1990. aastate lõpul sai keskseks mitmeperspektiivilisus (eri vaatenurkade tundmaõppimine) ja meetodid, mis orienteerisid õppijakesksust. Empaatiavõime arendamiseks ning möödunu paremaks tundmaõppimiseks rakendatakse elamusõpet ja kasutatakse järjest enam infotehnoloogia võimalusi. Siiski ei tohi vahend ega meetod olla tähtsam ajalooõpetuse peamisest eesmärgist: arendada maailmapildi ja ellusuhtumise kujundamisel kriitilise mõtlemise ja analüüsi võimet. Nõukogudeaegsest traditsioonist võeti üle uurimistöö, mis võimaldas ajalooga sügavuti tegelda, ja ajaloo-olümpiaad, mis aitab hoida õpilaste ajaloohuvi tänapäevalgi. Uurimistöö koostamine on kehtivas gümnaasiumi riiklikus õppekavas kohustuslik. Ajalooõpetajate selts on üle kümne aasta korraldanud õpilaste uurimistööde võistlust Körberi sihtasutuse egiidi all.
lülitati Eesti haridussüsteemi 1996. a riikliku õppekavaga, varasemad muudetud programmid olid soovituslikud. Praegu kasutatakse sama õppekirjandust. Ometigi annavad paljude õpilaste-õpetajate kogemused ja kirjutised tunnistust kohati lahknevast ajaloomõistmisest, mis tuleneb kogukonna kollektiivsest mälust ja arusaamadest, ent ka Vene mõjust ning selle meediaväljas olemisest. Vene õppekeelega gümnaasiumi üleminek eestikeelsele aineõppele on endiselt probleem: õpilaste keeleoskus ja aineõpetajate valmisolek töötada eesti keeles ei ole kõigis koolides piisav, mida näitas ka 2013. aastal valminud uuringu lõpparuanne. Keelekümblusklasside edu veenab, et keeleõppega tuleb alustada varasemates klassides. Takistuseks on olnud ka otsuse politiseeritus – kuni püsib lootus, et otsus lükatakse edasi, ei võeta seda tõsiselt.
on toimunud faktikesksuselt oskuste arendamise, õppijakesksuse suunas. Kui 1990. aastate algul täideti sisuga Eesti ajaloo valgeid laike, on tänase kooli väljakutseks muutunud õppijale motiveeriva õppekeskkonna kujundamine, sh väljaspool kooli, eri õpistrateegiate ja meetodite valdamine, seoste loomine teiste õppeainetega, igapäevaelu, oleviku ja mineviku vahel. Mitmeperspektiivilisus toob esile eri vaatenurgad ja arvamuste paljususe, mille vahel peab õpilane allikatele tuginedes ise valima. Koolipraktikas eksisteerivad suure tõenäosusega siiski korraga nii õppija- kui ka ainekesksus, biheiviorism, humanistlik ja konstruktivistlik õppimine.
1988. aasta programm veel ajalooõpetuse rõhuasetusi ei muutnud, Eesti teemad lisati NSV Liidu ajaloo kursusele. 1989. aasta programmiga muutus ajalooõpetuse eesmärgiseade, metoodika ja sisu. 1996. aasta õppekava andis õpetajaile suure otsustusõiguse ja ühtlasi vastutuse ainekava tõlgendamisel, milleks ei oldud veel valmis. Keskseks seati õppija, suurt tähelepanu pöörati lõimingule. 2002. aasta õppekavaga korrigeeriti ainekava, mis tagas õpetajatele stabiilsuse. 2011. aasta õppekava tõi gümnaasiumiastmes kaasa suured muutused: mindi üle väiksemale kohustuslikule ühisosale, ainekavad esitati valdkonnakavadena, lisandus kujundav hindamine ja muutus ainekava kursuste sisu.
Ajaloo ainekava sisuvalikute tegemisel on olnud aluseks õppekava üldosa suundumused, aga ka Eesti pedagoogiline traditsioon ja rahvuslik narratiiv. Silmas on peetud Euroopa riikides toimuvat diskussiooni ajalooõpetuse eesmärgiseade ja sisu üle. Esile on tõstetud ajaloomälu kujunemist, positiivset suhtumist demokraatiasse.
Kooliõpikud edastavad koos teadmistega hoiakuid, väärtusi ja kultuurilisi tõekspidamisi. Õpikule esitatakse nii õppekava üldosast ja ainesisust tulenevaid kui ka metoodilisi nõudeid, ometi peab õpilane olema suuteline õpikuga iseseisvalt töötama. Tihti juhindubki õpetaja esmajärjekorras just õpikust, mitte õppekava suunistest. Õpikust võetakse üle mitte ainult aine sisu, käsitlusviis ja hinnangud, vaid ka metoodika. Seetõttu on õpikutega võimalik kiiresti ja korraga õpetust muuta.
Õpik on enamasti ainus õpilastele tuntud minevikusündmuste tõlgendaja. Õpik määrab, mis teadmisi vahendatakse ja kuidas ajaloosündmusi hinnatakse: kes on sõber, kes vaenlane, mis on kaalukas ja mis vähetähtis, mida hinnatakse ja mida kritiseeritakse. Õppetekst ei ole ainult faktide allikas, vaid jutustab oma lugu, mis pannakse kokku sündmuste valiku, nende järjekorda asetamise ja seostamise kaudu, luues sel moel põhjuslikud seosed ning andes toimunule ajaloolise tähenduse. Õpilase jaoks jääb õpik ikkagi esmaseks teadmiste allikaks.
1989–2015 ilmunud ajalooõpikute eri aspektide analüüsil sai doktoritöös peatähelepanu pööratud kolmele valdkonnale: õpiku sisu ja pedagoogiline käsitlusviis; eakohasus, teksti ja illustratsioonide tasakaal; kujundus ja trükitehniline teostus. 1994. aastaks jõudis kooli nn esimene ring uuendatud õpikuid, mille autorid olid peamiselt ajaloolased ning õpikud teadusliku kallakuga, enamikus puudus metoodika. Paiguti oli tunda veel nõukogude aja mõju nii hinnangutes kui ka terminikasutuses. Õpikud olid faktirohked ja mahukad, keerulise sõnastusega, mida ei kompenseerinud nõrk metoodiline osa. Probleeme oli ka kujunduse ja trükikvaliteediga.
Ajavahemikku 1995–2001 jäid n-ö teise ringi õpikud. Tekst lihtsustus, vähendati teabe hulka, kriitilisemalt valitud ja rohkem õppetekstiga kooskõlas olid illustratsioonid, selgemad ja mõtlemist ning oskusi arendavamad olid küsimused. Kujunes välja õpiku formaat, mida järgisid kõik õppekirjanduse väljaandjad. Kõige suuremat turuosa hoidis ajalooõpikute kirjastamisel Avita, kellele pakkusid konkurentsi kirjastus Sarapuu Viljandis ja Argo.
Aastatel 2002–2010 ilmunud uued õpikud või kordustrükid olid varasemate väljaannete edasiarendused: parema trükikvaliteediga ja didaktiliselt läbimõeldumad. Ilmus ka muid õppematerjale. Kirjastus Avita pakkus kontuurkaarte, kontrolltööde kogumikke ja viimasena tööraamatuid gümnaasiumile. Riiklike tellimustega rikastati õppevara sõnastike ja allikakogumikega. Lisandus uusi autoreid (jätkuvalt akadeemilised ajaloolased), õpetajad koostasid töövihikuid. Kirjastustest tulid õppekirjanduse turule uuena Ilo ja Studium; vähenes Koolibri osa, aktiivne oli Argo mitme õppematerjaliga.
Alates aastast 2011 lisandus kirjastus Maurus, Avitaga konkureeritakse kõigis klassides. Iseloomulik on uue põlvkonna autorite tulek. Muutunud on õppekirjanduse formaat. Varasemast rohkem kasutatakse eri tüüpi allikaid, lisaks dokumentidele ka pilte, karikatuure, audio- ja videofaile. Võimalusi pakuvad digiteeritud pildid ja filmid (FOTIS), ajakirjanduse arhiiv DIGAR, rahvusarhiivi kogud, rahvusringhäälingu saated ja salvestised. Oluliselt on tõusnud õppekirjanduse metoodiline tase ja trükikvaliteet. Katsetusi tehakse e-õpikutega, mille esimesed näited on lisainformatsioonile viivad aktiivsete linkidega pdf-id.
Õpetajate hinnangul toimusid muutused ajalooõpetuses järk-järgult ja samal ajal muutustega ühiskonnas. Murranguna võib vaadelda õpetajate kongressi järgset 1988. aastat, samas õhutati veel 1989. aastal kommunistlikku parteisse astuma. Paljud õpetajad pidid oma varasemad arusaamad ajalooprotsessist ümber hindama, rääkimata faktoloogilise külje pidevast uuenemisest ja täienemisest. Nõukogudeaegsele ülikooliharidusele ei saa siiski suuri etteheiteid teha, v.a teatud õppejõud ja ideoloogiliste ainete osa õppekavas. Kriitilise meelega ajalooüliõpilastele ei olnud politiseeritusel ülikoolis olulist mõju, pigem domineeris sõpruskonna arvamus ja osalemine ühiskondlikes liikumistes ja aktsioonides.
Üleminekuperioodi on hinnatud huvitavaks ajaks, kuid tagasi seda ei igatseta. Õppetöös soovitakse suuremat korrastatust ja stabiilsust, selgitavaid ja toetavaid õppematerjale ning vahendeid, mille toel õpet korraldada. Õppekava kui dokument on aluseks aineõpetusele, üldosast tulenevate nõuetega nii hästi kursis ei olda. Õppekava muudatustega koos on õpetajate sõnul süvenenud ainetundmises pealiskaudsus, kuna õppekava järgimine ei jäta aega süvenemiseks. Oma töö varjuküljena on nähtud töökoormuse ja ka bürokraatia kasvu. Õpilaste ajaloohuvi ja lugemus on vähenenud, kahanenud on lugemisoskus. Võimalusi uut infot saada on palju ja see hajutab tähelepanu.
Ajalooõpetuse tugeva mõjutajana tõstavad ajalooõpetajad esile riigieksamit, mis sundis kirjutama arutlusi ja töötama allikatega, ning Eesti ajalooõpetajate seltsi, mis tagas avarama suhtlemise kolleegidega nii kodu- kui ks välismaal. Seoses riigieksamitega tekkis kõige rohkem pingeid meedia koostatud koolide pingeridade tõttu, mida tuleb lugeda kriitiliselt. Samas ei saa pingeridu ka täiesti ignoreerida. Kui koolis on palju eksamisooritajaid ja tulemused on head eri õppeainetes, annab see tunnistust heast õppetasemest. Põhikooli lõpueksam on saanud riigieksamist vähem kriitikat ilmselt just koolis hindamise tõttu. Nii sai õpetaja oma õpilaste vigadest kohe ülevaate ning võimaluse neid ka õpilastele selgitada. Põhikooli eksamitööde tulemustest on näha, et hindepiiril olevaid töid on hinnatud kõrgemalt. Seega on oma õpetaja subjektiivsem, võtab arvesse õpilase võimeid, püüdlusi ja varasemaid sooritusi.
Ajalooõpetajate selts toetas traditsiooniliste ürituste kaudu ajalooõpetuse ja -õpetajate arengut, andis nii organiseerimise kui ka juhtimise kogemusi, mis tõstis õpetaja enesekindlust ja väärikust. EUROCLIO projektide vahendusel jõudsid Eestisse ajalooõpetuse uued põhimõtted ja meetodid. Arutelud ajalooõpetuse tähtsate küsimuste üle (välishindamine, ainekavamuutused, õppekirjanduse sisu ja ilmumine) andsid õpetajale kindluse uut õppeaastat alustada ja tunde, et tema arvamusega arvestatakse. Edasiste haridusreformide kavandamisel tahaksid õpetajad veelgi rohkem ja algusest peale kaasatud olla.