Maret Maripuu: ebasobivate töötingimustega ei tohi vaikides nõustuda

Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu Foto: Urmas Luik

Hea töösuhte aluseks on läbirääkimised, kahjuks ei ole see tava meie ühiskonnas aga veel kuigi tugevasti juurdunud, kirjutab Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu.

Hea töösuhte aluseks on läbirääkimised. Just läbirääkimiste käigus peavad töösuhte osapooled selgeks saama, millised on nende ootused teineteisele. Ettepanekute tegemine ja tulevase töösuhte arutamise õigus ja kohustus on vastastikused – nii töötaja kui ka tööandja peaksid töös ja töökorralduses sisuliselt kokku leppima.

Kahjuks ei ole meie ühiskonnas läbirääkimiste tava veel kuigi tugevasti juurdunud. Pigem on töötajad pakutavate tingimustega kohe ja läbirääkimisteta nõus ning nurisevad kehvade tingimuste üle hiljem kodus ja sõprade seltsis. Samuti ei ole negatiivse reaktsiooni kartuses levinud vastastikune tagasiside andmine töösuhte kestel, et saaks kohe reageerida sellele, mis halvasti. Samas aitaks hästi toimivad ja osapoolte jaoks olulised kokkulepped ning ka rahulolu väljendamine kaasa meeldiva töökultuuri kujunemisele. Kui ollakse avatult valmis väljendama positiivset, aitab see kaasa ka kriitilise tagasiside vastuvõtmisele.

Erinevate töövaidluste kaasustega tutvudes jääb vahel tunne, et kanname endaga kaasas meie esivanemate orjaajast pärinevat taaka. Ajalooliselt kuulub sellesse pilti mõisnikust tööandja, kes ütleb, kust künda, kus külvata ning mille eest mõisas vitsa saab. Ja talupoeg kuuletub, midagi vastu ütlemata. Ülestõus tuleb viimse kannatuse katkemisel. Kuid pärisorjuse kaotamisest Eestimaal möödub tänavu 200 aastat. Praeguses maailmas on töösuhe kahepoolne ja pearõhk peaks olema koostööl. Kui pole töötajat, võib tööandja jäädagi unistama oma eesmärkidest ja nende saavutamisest, ning ka vastupidi, kui ei ole tööandjat, jääb leib lauale tulemata.

Tööandja peab töötajat palgates võimalikult täpselt kirjeldama, mida ta töötajalt ootab. Andma teada, kas mingitel perioodidel tuleb teha vahel ületunnitööd, töötada näiteks öises vahetuses või tuleb kodust pikalt eemal olla. Samuti tuleb selgeks rääkida, millised on töötaja ootused töökoha ja tingimuste suhtes. Töö ja pereelu ühitamine ei ole ainult töötaja küsimus, vaid ka tööandja vastutus ning paljude inimeste töötamise juures üldse kõige tähtsam küsimus. Kaugtöö võib olla väikeste laste vanema või pereliikme hooldaja jaoks kriitiliselt tähtis võimalus ning oluline on kokku leppida, kas ja kuidas ametikoht ja ametiülesanded töötamist võimaldavad.

Läbirääkimistel jälgitakse tihti piinliku täpsusega, et ei küsitaks midagi liiga isiklikku. Samas, mida täpsemalt ja ausamalt pooled oma ootusi väljendavad, seda väiksem on võimalus hiljem pettuda. Loomulikult ei ole tööandjal paslik küsida seda, mis töösse ei puutu. Küll aga, kui tulevane töötaja ise tunneb, et midagi tema elukorraldusest võib tööd segada või vastupidi, oleks õige sellest ise juttu teha ja tulevaselt tööandjalt üle küsida. Kui me enne lepingu sõlmimist ei räägi oma soovidest ja ootustest, on neid pea ilmvõimatu teostada, sest teine pool lihtsalt ei tea nendest.

Sageli kuuleb tööandja alles töölepingu lõpetamisel, et töötajal oli algusest peale ebamugav ja tööandja ei arvestanud tema soovidega. Või siis hoopiski kuuleb töölt lahkuv töötaja, kes seni tööandjalt isegi preemiat saanud, kui kehvasti ta tegelikult tööga hakkama sai ja kuidas kolleegidele üks või teine asi tema juures ei meeldinud. Sellist suhtumist ei saa ju normaalseks pidada.

On öeldud, et eestlane pigem kannatab viimse piirini, kui oma mured lagedale laob. Olulise rääkimata jätmine või valetamine rikub inimsuhted ära ka tööl. Räägi inimesega, ära raiska aega vihastele mõtetele, võib-olla on lahendused probleemidele tegelikult olemas.

Läbirääkimiste pidamine, kompromisside saavutamine ja ühiste eesmärkide määramine on hea koostöö alus. Töölepingu läbirääkimiste pidamisel tasub juhinduda ühest vanast Korea vanasõnast: «Küsige teed isegi siis, kui te seda juba teate!».