Seitsme aasta pärast vähenevad meie elektrienergia tootmise võimsused poole võrra seoses Narva vanade põlevkivikatelde sulgemisega. Hiljuti elavnenud elektritootmise debatis diskuteeritakse, kas ehitada uus põlevkivijaam või hoopis importida elekter teistest riikidest, kuid uutele ning end tõestanud tehnoloogiatele ei anta võimalustki, kirjutab Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Tuuliki Kasonen.
Eesti on oma taastuvenergia eesmärgid Euroopa Liidu ees juba täitnud ning võiks koostööprojektide kaudu aidata eesmärke täita ka teistel liikmesriikidel. Taastuvenergia direktiiv nimelt võimaldab ühe liikmesriigi finantseeringud siduda konkreetsete taastuvenergia elektrijaamadega teises liikmesriigis. See tähendab, et meretuulepargi poolt toodetav taastuvenergia rohelisus kantakse üle teisele riigile, kes selle elektrijaama ehitust on finantseerinud, kuid elekter ise läheb meie elektrisüsteemi.
Miks aga peaks uuteks elektrijaamadeks olema just meretuulepargid? Nii keskkonna kui regionaalarengu, aga ka energiajulgeoleku ja konkurentsivõime kaalutlustel ei ole ühe fossiilse energiaallika praegune suur osakaal riigi energiabilansis kuidagi otstarbekas. Ja kuigi tugevad elektriühendused teiste riikidega on vajalikud, ütleb kaine mõistus, et me ei saa ainult naabritele lootma jääda.
Energiadebatis tuleks alustuseks kaardistada meie enda ressursid ja vaadata seejuures maailma trende, et mitte ujuda vastuvoolu, nagu oleme üritanud seda siiamaani teha. Teiste omamaiste energiaallikate hulgast, mis oleks ka tänapäeva muu maailma energia- ja kliimapoliitikaga kooskõlas, on meie parimaks ressursiks tuul.
Maismaa tuuleenergia arendamisel oleme aga jooksnud ummikusse, sest tuulikuid ei taha inimesed tagahoovi, looduskaitsjad looduskaitsealadele ning kaitseministeerium radaritele ja luureseadmetele tundlikesse piirkondadesse, milleks on suur osa Eestist. Seega tuleb paralleelselt maismaa tuulikutele lahenduste otsimisega vaadata merele, kus meretuulikute asukohtade hoolikal valikul eelnimetatud konfliktid puuduvad. Eesti riik on lõpusirgel merealade planeerimisega Liivi lahes ja Hiiumaa ümber ning tuulikutele leitud alad asuvad rannikust vähemalt 10-12 kilomeetri kaugusel, neid ei paigaldata linnurännete koridoridesse ega kaladele olulistele aladele.
Meretuuleenergia miinuseks on seni peetud selle hinda, kuna nii tuulikute kui elektriliinide merre ehitamine on ilmselgelt kallim kui maismaale. Teisalt saab meres kasutada hinda alandavat mastaabiefekti ehk rajada oluliselt suuremaid tuuleparke ilma, et need kedagi häiriks. Merel on tuult peaaegu alati ning kuna see on ka märkimisväärselt stabiilsem, siis saavad meretuulikud töötada juba praeguse tehnoloogia puhul üle 50-protsendilise kasutusteguriga. Värske uudisena teatasid eelmisel nädalal juhtivad tuuleenergia ja tuulikute tootjad, et aastaks 2025 langeb Põhjameres toodetava meretuuleenergia hind alla taseme 80 eurot/MWh.
Tööstuse hinnalubadusele lisaks allkirjastasid samal ajal Luksembourgis toimunud energeetikaministrite nõukogu kohtumisel üheksa liikmesriigi ministrit, Euroopa Komisjoni energialiidu asepresident Maroš Šefcovic ning kliima-ja energiaküsimuste volinik Miguel Arias Cañete energiaalase koostöö memorandumi, millega lubatakse luua head tingimused meretuuleenergia arenguks, et tagada säästev, turvaline ja taskukohane energiavarustus.
See näitab, et nii Euroopa liidrid kui ka tööstus on meretuuleenergias leidnud energiapoliitika trilemmale vastava elektri tootmisviisi, mis arvestab nii keskkonnahoiu, varustuskindluse kui ka konkurentsivõime aspektiga. Aeg oleks ka meil lubada meretuulikud uute tootmisvõimsuste debatti.