Venemaa koondise eemaldamine jalgapalli EMilt oleks valus hoop rahumeelsetele venemaalastele, kes rahulikult omadele pöialt hoiavad. Veelgi õigem oleks, kui Vene jalgpallikoondise liikmed ja jalgpallijuhid teataksid, et kui sõjakad fännid ei taltu, siis nemad ei mängi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.
Läinud laupäeval istusin mina õhtul Tallinnas F-Hoone ees laua taga, mekkisin head Läti õlut ja ootasin, millal kõrvalmajas Ennu Ratta nimeline tantsuõhtu algab. Mööda sammus kirjanikuhärra Andrus K ja tervitasime. Ta küsis, et ega ma ei tea, kus kõrtsus siin jalgpalli näha saab, ta just olevat ühelt ürituselt tulnud ja ei olevat Ennu Ratta meeleolus.
Kuna F-Hoones jalgpalli ei näidatud, vaid tegeleti niisama seltskondliku vestluse ja nutitelefonide näppimisega, siis kõndis jalgpallisõber Andrus edasi, otsima kohta, kus saaks rahus Venemaa-Inglismaa mängu vaadata. Mäng lõppes küll sõbraliku 1:1 viigiga, kuid Venemaa jalgpallihuligaanid pidasid vajalikuks kakelda Inglismaa koondise fännidega.
Tallinnas kakeldi mehemoodi ja asja eest kaudses seoses jalgpalliga mäletatavasti 22. septembril 1980. aastal, kui tähistati Tallinna «vabastamist» punaarmee poolt. Kadrioru Dünamo staadionil peeti siis ETV 25. aastapäevale pühendatud jalgpallimatš tele- ja raadiomeeste vahel, kus mängu vaheajal esines ka bänd Propeller. Kui jalgpall läbi sai, ei lubanud tele- ja raadiojuhid Propal enam esineda. Ja möll läkski lahti, osalesid sajad noored, kellest paljud said miilitsalt peksa. Staadionil loobiti kapsaid, hiljem Musumäel pilluti mente kivide ja kooliraamatutega. Osalejad on meenutanud, et järgmisel päeval rahutused jätkusid, lauldi «Saa vabaks, Eesti meri», kuid ega lõpuks noorte ramm enam väljaõppinud ja ülekaalus mentide vastu ei saanud.
Igatahes tollal oli miilitsatele vastuhakk vägev julgustükk ja praegu vaba Eesti üle rõõmu tundes igati kiiduväärt tegu. See pole aga võrreldavgi sellega, et paned luukerepildiga nahktagi selga ja sõidad mootorrattaga maakohta, kus räägid, et kõik neegrid tuleb Eestist minema klohmida, sest nad on laisad ja kurnavad riigi rahakotti hirmsal moel.
Otsest paralleeli ei tasu vast tõmmata, kuid Venemaa jalkapättidele pani Euroopa Jalgpalliliit UEFA lisaks märatsemisele samuti süüks rassistlikku käitumist. Ja mis Venemaa koondise tigedaid poolehoidjaid kunagi peljatud Inglismaa jalkahulludest eristab, on see, et esimesed teevad hoolsalt sporti, kuid teised piirduvad õlle lakkumisega.
«Paljud neist on poksijad või tegelevad mõne muu võitluskunstiga. Lisaks jälgivad Venemaa huligaanid enamasti väga tervislikke eluviise ja pigem väldivad alkoholi,» selgitas Venemaa ajakirjanik Andrei Malosolov. «Inglastele meeldib rohkem juua ja kui nad joovad, siis nad ei ole võitlejatena enam nii head. Venelased on kaklusteks rohkem valmis. Nad on paremini valmistunud, kuna nad on teist tüüpi huligaanid.»
«Me kakleme metsades, teeme trenni ja seejärel läheme mängudele. Inglastel ei ole meie vastu mingit võimalust. Ka meile meeldivad naised ja veidike alkoholi, kuid võitlemine on meie jaoks kõige tähtsam,» rääkis enne EMi venelasest jalgpallifänn Juri kohalikule meediale.
No mis sellise jutu peale ikka kosta! Kaklemine on kõige tähtsam, siis naised ja naps, jalka pole üldse oluline. Saaks ainult kellelegi tuupi teha, kus aga nokastanud mehi leidub. Kaine poksikoondisega ei tasu ju tüli norima minna.
Venemaa jalgpallihuligaanid käitusid jubedalt, ajades mööda tänavaid inimesi taga ja pekstes neid, mistõttu UEFA hoiatus, et vägivaldsete sündmuste jätkudes eemaldatakse Venemaa koondis finaalturniirilt, ei tohiks jääda lihtsaks sõnakõlksuks. Muidugi oleks see valus hoop rahumeelsetele venemaalastele, kes rahulikult omadele pöialt hoiavad, kuid just neil endal tuleks ridu koondada ja nõuda – sel moel jalgpallipidu ei peeta. Veelgi õigem oleks, kui Vene jalgpallikoondise liikmed ja jalgpallijuhid teataksid, et kui sõjakad fännid ei taltu, siis nemad ei mängi.
Nüüd jääb üle vaid oodata, millal igavlevad riigikogu liikmed esitavad siseministrile arupärimise, et teada saada, kas Eesti korrakaitsjad on jalgpallihuligaanide taltsutamiseks valmis. Sest võib kunagi tulla lööming, mis ka lööming on, mille kõrval lavastaja mõned hoobid naisterahvale on selle kõrval pisike konfliktikene, mis uudistevaesel suvel skandaaliks paisus.
Mitmed jalgpalliarvamusliidrid on kindlal meelel korrutanud, et jalgpall on osa Euroopa kultuuriruumist. Igaks juhuks ei teeks siiski halba, kui EOK uus ambitsioonikas pealik Urmas Sõõrumaa leiaks mahti ka võitluskunstide tegijaid toetada, sest näib, et Euroopa kultuuriruumi kaitseks on tarvis lisaks kiiretele jalgadele ka mehi, kes suudavad õlleseid mehi ja nende pruute kaklemisoskuse tarvis metsatrenni tegevate lollpeade vastu kaitsta. NATOst ja riigikogujate pöördumistest pole alati abi ja Venemaad ei tasu kunagi alahinnata, ka nende hullunud jalkapätte mitte.
Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.