Kirjandusteadlane Maarja Vaino kirjutab, et ennustamatute tagajärgedega läbimõtlematutest sotsiaalsetest inimeksperimentidest tuleks hoiduda. Eriti nendest, mis puudutavad lapsi.
Tellijale
Maarja Vaino: iga kord, kui räägitakse sooneutraalsusest, tabab mind hämming (21)
/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
15. juuni 2016, 18:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tüdrukud võivad südamerahus mängida autodega või lüüa jalgpalli ning poisid võivad olla nukunurgas mängukaaslaseks. Pigem räägime siin üldinimlikust kasvatusest, mis peaks igal juhul rõhuma teatud väärtustele ja süvendama lastes empaatiavõimet teiste inimeste suhtes. Nagu öeldud, see on elementaarne hea kasvatus, mille levimist ühiskonnas ei takista sugu, vaid laiskus, hoolimatus ja väärtushinnangute puudumine. See on tegelik ühiskondlik probleem ning sellest tulekski rääkida.
Praegu aga oleme sattunud olukorda, kus võitlus sooneutraalsuse eest lubab näiteks halvustada emadust nn sünnitusmasina väitega. Kas tahetakse öelda, et laste saamise valinud naine ei ole piisavalt edumeelne? Emadus, mis peaks olema ühiskonnas hoitud ja austatud seisund, satub nn sooneutraalsuse kontekstis põlu alla, muutub omamoodi justkui piinlikuks. Huvitav oleks teada, missugust ideaali sooneutraalsuse taotlejad silmas peavad? Parim naine on sootu töörügaja, väsimatu lüli tootmisahelas? Edukus on ju praeguses ühiskonnas seostatud ennekõike karjääri ja rahaga, mitte igavikulisemate väärtustega.
Samas ei tea ma naisi, kellel karjäär oleks laste tõttu päriselt tegemata jäänud. Elu ei ole ainult karjäär ja lapsed on kindlasti elu osa. Suhtumine, et lapsed on millegi takistuseks, millest naised tuleks «vabastada» ja negatiivse märgiga, on ikka väga ebameeldiv. Ma ei taha süveneda nende inimeste mõttemaailma, kes sellist vaatepunkti levitavad. Tahaksin loota, et niimoodi mõtlevad inimesed ei määra meie ühiskonna tulevikku.